Hommikul ärgates ei olnud mul enesetunne väga hea. Tundsin nõrkust ja väsimust ning ka kõhus keeras veidi. Asi ei olnud ärevuses, sest ma ei olnud üldse võistluse pärast närvis, vaid puhtalt treeninglaagri järgses väsimuses. Nii sõin hommikul korralikult kõhu täis ja sain sellest energiat ning kui me oma võistlusvarustusega juba Tartus olime, oli mul eneseunne väga hea ja vaim valmis. Kõige müstilisem asi oli juba enne võistlust, see, et ma sain teada, et ma võistlen oma õnnenumbri all, milleks on number 3! Ma pean seda numbrit oma õnnenumbriks mõistagi mitmel põhjusel, alustada võib ainuüksi sellest, et olen kolmik...
Pärast kui numbrid peal, ratas valmis, triatlonikombe seljas ning kõik vajalikud asjad kindlalt olemas, viisin ratta ja ülejäänud asjad vahetusalasse. Esimest korda (eriti just sellise suurtriatloni) vahetusalasse siseneda oli päris eepiline ning sealsel punasel vaibal kõndida. Lisaks käis mul klappidest 30 Seconds to Mars, et võistluseks veelgi rohkem motivatsiooni ja inspiratsiooni koguda.
Ujumisalas tegin korraliku soojenduse, ajasin kalipso selga ja panin pähe oma uued megaägedad ujumisprillid - mul endal pole kunagi nii lahedaid prille olnud, alati ujunud kas isa prillidega või nendega mis talle enam ei sobi, seega hästi istuvad uued speedo prillid olid mega mõnusad. Ujumisalas teiste ujujatega, keda oli kahesaja ringis, olles tekkis ikka parajalt mõnus võistluseelne ärevus. Ujuda tuli 500m Emajões, allavoolu ning meid lasti vette Lodja sillalt, kust kõik vette pidid hüppama, kuid start oli mõnekümne meetri kaugusel asuvate poide vahel. Vette hüpata oli päris hirmus, sest ees oli juba palju ujujaid, kellest ühelegi ei tahtnud otsa hüpata. Samas see, et start oli eemal poide vahel oli väga hea, sest siis sai enne starti mõned tõmbed ujuda - sai tunde kätte ja samuti uued prillid ära proovitud, mis istusid lausa suurepäraselt! Poide vahel oli starti oodates oli naljaks aga see, et kuna keegi ei tohtinud poide vahelt kaugemale ujuda enne kui start on antud ning kuna tegemist on siiski voolulise jõega, siis üritasid kõik ujujad meeleheitlikult vastassuunas ujudes poide vahel püsida, nii ka mina. Usun, et tegemist oli väga koomilise vaatepildiga - kuidas kõik justkui kose ääre peal üritasid oma elu eest ujuda.
Ja siis järsku oli start antud! Ma ise sattusin enne vooluga võideldes suhteliselt ette ja keskele, mis oli tegelikult üpris halb koht, kuna kiiremad ujujad ujusid minust ette ning nii ma jäin igas mõttes kõikide teiste võistlejate keskele ning sattusin kõige hullemasse "pesumasinasse". Olles küll korra varem umbes sama paljude ujujatega koos ujunud, siis pead-jalad umbes kahesaja teise võistlejaga koos ujuda polnud mulle täiesti uus kogemus, kuid siiski ei ole see midagi väga meeldivad. Nii kipud kohe rapsima ning ei saa korralikult oma tempos ujuda, rääkimata pikkadest, rahulikest tõmmetest. Lisaks tõmbasin ma vahutavas vees kohe vett kurku ning hetk hiljem sain ka kellegi kannaga näkku - õnneks tabas löök nii õnnelikult prilliklaasi, et lõi prillid paremini paika, mitte eest ära, kuid pärast seda oli mul väga raske oma hingamist ja tempot korda saada. Lisaks oli päris palav ning kalipso pigistas tugevaltja pealekauba võistlusmomendis üritasin ikka teistega kaasas püsida, unustasin oma tempo ning alles kuskil võistluse poole peal üritasin hingamist rahulikumaks saada ning oma rütmi kätte saada. Sellest hoolimata ujusin väga hea aja 500m allavoolu 00:07:28. Sellist aega ei oleks ma ise osanud oodatagi, oleks arvanud, et alla 9, kuskile kaheksa kanti, kui täiega panen, kuid just hoidsin energiat teiste alade jaoks ka, seega olen ülimalt rahul. Vahetusalas ei läinud mul väga kiiresti, kuid samas ühtegi äpardust ei olnud, seega sai päris ilusti rattasse. Rattas oli algus raske, kuna ujumast tulles oli pulss 189, seega võtsin rahulikult, et pulss uuesti alla saada. Lisaks oli alguses, esimesel poolel päris pikk vastutuul, seega võtsingi pigem rahulikult, tõin pulsi alla ja hoidsin jõuvarusid ka jooksuks. Samas ei lasknud tempol väga alla langeda. Esimene pool, enne tagasipööret läks sirgel nii minust järjest üli palju rattureid mööda, kuid pärast laskumist ja tagant tuult sain tempo ülesse - hoidsin pikalt isegi laugel maal 40 keskmist ning tõusin mitu kohta ülesse poole. Rattas oli pärast nii hea enesetunne, et Tartu linna vahel püüdsin veel mitmed võistlejad kinni ning mäest ülesse ronisin ilusti possas, kui teised, kellest möödusin pidid püsti tõusma ja astuma hakkama. Rattas oli seega lõpuks minek ja enesetunne samuti väga hea ning esimest korda eraldistardi rattaga sõita oli samuti mõnus, suutsin ilusti 20 km possat hoida. Keskmiseks kiiruseks tuli 30 km/h, millega jäin täitsa rahule ning aeg: 00:40.06, kui arvasin, et sõidan umbes 45 minutit. Teist korda läks vahetusala jälle päris kiirelt ja läksin kerge sammuga jooksudistantsile. Jalad olid üllatavalt mõnusad pärast ratast ning pigem oli vaja hingamisrütm korda saada. Üritasin alguses rahulikumalt joosta, et mitte lõpus avastada, et energiat pole üldse järel. Arvestades siiski asjaolu, et olin just otse raskest treeninglaagrist tulnud ning et see oli siiski mu esimene triatlon, siis ei teadnud, et kas ja millal võib energia järsult otsa lõppeda ning nii kavatsesin lihtsalt enesetundest juhinduda. Sest otsus ju oli, et läbi tegema tulen kindlalt, ning kui treeninglaagri järel veel kuskilt leidub meeletuid energiavarusid, siis panen juurde. Hoolimata sellest, et alguses jooksus rahulikult võtsin oli samm kerge ja kiire ning nii möödusin teistest jooksjatest lausa lendleva kergusega. Jooksus oli tunne suurepärane ning kuna ei tundnud kordagi, et oleks raske, siis lisasin ainult tempot, et hoida siiski seda mõnusat piiri kus pidi juba korralikult pingutama. Joosta oli suurepärane ning jooksu ajal tundsin ennast tõeliselt elavana - see suurepärane emotisoon, mida koged vaid siis kui oled tõeliselt hetkes ja pühendunud, ning mida saab tõeliselt tunda trenni tehes või võistlustel, sest siis on su terve keha töös ja keskendub ühele eesmärgile. See on lihtsalt super emotsioon ning just selle nimel ma sporti teengi. Mõtestasin ja nautisin igat hetke rajal ja kuigi samal pidin pingutama, siis oli see lihtsalt nii nauditav! Kuna ma lõpuks tundsin, et energiat on, siis ajasin jooksus tempo päris kõrgeks ja hoidsin seda, sest soov võistelda oli ikkagi (juba ratta ajal) sisse tulnud ja kuna enesetunne oli ka päris hea. Nii möödusin mitmetest jooksjatest ja lõpus panin veel ühe vene triatleediga kõrvuti korraliku lõpusspurdi maha. Kahjuks pidin talle alla vanduma, kuid tänu sellele oli siiski lõpp põnev ning sain lõpuks anda endast siiski maksimumi! 5 km ajaks tuli 00:22:16, mis triatloni sees on täitsa hea tulemus! Meesjuunioritest 5. koha ja kokkuvõttes jäin 178 võistlejast 44ndaks.
Üldiselt jäin ma oma esimese triatloniga mega rahule, nautisin igat hetke rajal täiega ning hinges tekkis kripeldus juba järgmisel triatlonil osaleda, sellest pisikust ma vist enam ei pääsegi...
Päev jätkus aga nii õe, kui ka isa triatlonile kaasa elades, mis oli üli tore, sest nii kaua polnud oma sünnilinnas käinud ning sellise suurürituse raames (kui sama ajal toimusid ka Hansapäevad) oli Tartus lausa lust olla!
Ja siis järsku oli start antud! Ma ise sattusin enne vooluga võideldes suhteliselt ette ja keskele, mis oli tegelikult üpris halb koht, kuna kiiremad ujujad ujusid minust ette ning nii ma jäin igas mõttes kõikide teiste võistlejate keskele ning sattusin kõige hullemasse "pesumasinasse". Olles küll korra varem umbes sama paljude ujujatega koos ujunud, siis pead-jalad umbes kahesaja teise võistlejaga koos ujuda polnud mulle täiesti uus kogemus, kuid siiski ei ole see midagi väga meeldivad. Nii kipud kohe rapsima ning ei saa korralikult oma tempos ujuda, rääkimata pikkadest, rahulikest tõmmetest. Lisaks tõmbasin ma vahutavas vees kohe vett kurku ning hetk hiljem sain ka kellegi kannaga näkku - õnneks tabas löök nii õnnelikult prilliklaasi, et lõi prillid paremini paika, mitte eest ära, kuid pärast seda oli mul väga raske oma hingamist ja tempot korda saada. Lisaks oli päris palav ning kalipso pigistas tugevaltja pealekauba võistlusmomendis üritasin ikka teistega kaasas püsida, unustasin oma tempo ning alles kuskil võistluse poole peal üritasin hingamist rahulikumaks saada ning oma rütmi kätte saada. Sellest hoolimata ujusin väga hea aja 500m allavoolu 00:07:28. Sellist aega ei oleks ma ise osanud oodatagi, oleks arvanud, et alla 9, kuskile kaheksa kanti, kui täiega panen, kuid just hoidsin energiat teiste alade jaoks ka, seega olen ülimalt rahul. Vahetusalas ei läinud mul väga kiiresti, kuid samas ühtegi äpardust ei olnud, seega sai päris ilusti rattasse. Rattas oli algus raske, kuna ujumast tulles oli pulss 189, seega võtsin rahulikult, et pulss uuesti alla saada. Lisaks oli alguses, esimesel poolel päris pikk vastutuul, seega võtsingi pigem rahulikult, tõin pulsi alla ja hoidsin jõuvarusid ka jooksuks. Samas ei lasknud tempol väga alla langeda. Esimene pool, enne tagasipööret läks sirgel nii minust järjest üli palju rattureid mööda, kuid pärast laskumist ja tagant tuult sain tempo ülesse - hoidsin pikalt isegi laugel maal 40 keskmist ning tõusin mitu kohta ülesse poole. Rattas oli pärast nii hea enesetunne, et Tartu linna vahel püüdsin veel mitmed võistlejad kinni ning mäest ülesse ronisin ilusti possas, kui teised, kellest möödusin pidid püsti tõusma ja astuma hakkama. Rattas oli seega lõpuks minek ja enesetunne samuti väga hea ning esimest korda eraldistardi rattaga sõita oli samuti mõnus, suutsin ilusti 20 km possat hoida. Keskmiseks kiiruseks tuli 30 km/h, millega jäin täitsa rahule ning aeg: 00:40.06, kui arvasin, et sõidan umbes 45 minutit. Teist korda läks vahetusala jälle päris kiirelt ja läksin kerge sammuga jooksudistantsile. Jalad olid üllatavalt mõnusad pärast ratast ning pigem oli vaja hingamisrütm korda saada. Üritasin alguses rahulikumalt joosta, et mitte lõpus avastada, et energiat pole üldse järel. Arvestades siiski asjaolu, et olin just otse raskest treeninglaagrist tulnud ning et see oli siiski mu esimene triatlon, siis ei teadnud, et kas ja millal võib energia järsult otsa lõppeda ning nii kavatsesin lihtsalt enesetundest juhinduda. Sest otsus ju oli, et läbi tegema tulen kindlalt, ning kui treeninglaagri järel veel kuskilt leidub meeletuid energiavarusid, siis panen juurde. Hoolimata sellest, et alguses jooksus rahulikult võtsin oli samm kerge ja kiire ning nii möödusin teistest jooksjatest lausa lendleva kergusega. Jooksus oli tunne suurepärane ning kuna ei tundnud kordagi, et oleks raske, siis lisasin ainult tempot, et hoida siiski seda mõnusat piiri kus pidi juba korralikult pingutama. Joosta oli suurepärane ning jooksu ajal tundsin ennast tõeliselt elavana - see suurepärane emotisoon, mida koged vaid siis kui oled tõeliselt hetkes ja pühendunud, ning mida saab tõeliselt tunda trenni tehes või võistlustel, sest siis on su terve keha töös ja keskendub ühele eesmärgile. See on lihtsalt super emotsioon ning just selle nimel ma sporti teengi. Mõtestasin ja nautisin igat hetke rajal ja kuigi samal pidin pingutama, siis oli see lihtsalt nii nauditav! Kuna ma lõpuks tundsin, et energiat on, siis ajasin jooksus tempo päris kõrgeks ja hoidsin seda, sest soov võistelda oli ikkagi (juba ratta ajal) sisse tulnud ja kuna enesetunne oli ka päris hea. Nii möödusin mitmetest jooksjatest ja lõpus panin veel ühe vene triatleediga kõrvuti korraliku lõpusspurdi maha. Kahjuks pidin talle alla vanduma, kuid tänu sellele oli siiski lõpp põnev ning sain lõpuks anda endast siiski maksimumi! 5 km ajaks tuli 00:22:16, mis triatloni sees on täitsa hea tulemus! Meesjuunioritest 5. koha ja kokkuvõttes jäin 178 võistlejast 44ndaks.
Üldiselt jäin ma oma esimese triatloniga mega rahule, nautisin igat hetke rajal täiega ning hinges tekkis kripeldus juba järgmisel triatlonil osaleda, sellest pisikust ma vist enam ei pääsegi...
Päev jätkus aga nii õe, kui ka isa triatlonile kaasa elades, mis oli üli tore, sest nii kaua polnud oma sünnilinnas käinud ning sellise suurürituse raames (kui sama ajal toimusid ka Hansapäevad) oli Tartus lausa lust olla!
 |
| Karl enne võistlust Sportlandi Bottecchia rattaga viitamas oma õnnenumbrile 3, mis oli tol päeval ka ta võistlusnumber! |
Pärast võistlust õnnelik ja väsinud!
Karl Tartu linnas mäest possas alla tulemas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar