Kokkuvõte Joeli hooaja tähtsaimast jooksust - SEB Sügisjooksu 10 km Joeli silmade läbi

SEB Sügisjooks, mis on minu (Joeli) iga-aastane olulisim jooks ja võistlus, oli suve lõpuga ka kohale jõudnud. Ettevalmistused selleks olid nii hästi tehtud, kui võimalik ja vorm väga hea.
Hommikul ärkasin kergelt ja võtsin aja, et keskenduda jooksule ja end vaimselt ette valmistada - palvetasin ja veetsin aega Jumalaga, mis tõid rahu ja teadmise, et tegelikult pole pingeks mingit põhjust. Panin end riidesse, sõin korraliku hommikusöögi ja läksime vendadega bussile.
Kesklinna poole sõites, rääkisime Facebookis veel heade sõprade Luige-kolmikutega ja saime teada, et nemadki võtavad sel korral 10 kilomeetri jooksust osa - kahjuks küll ainult kaks neist, sest Leila oli haige.

Vabaduse väljakule kohale jõudes saime üleliigsed asjad jätta Sportlandi telki ja minna soojendust tegema. Alari soovitus oli olnud, et hommikul piisavalt palju jooks, samuti ka enne soojendust, et jooksu ajal ei peaks midagi joogipunktidest võtma.
Soojeduse puhul oli oluline, et saaks end piisavalt lahti joostud, et pistmist ega valu võistluse ajal ei tekiks. Soojendus oli kiirenevas tempos: alguses 5:30 min/km tempoga, siis kui olin juba soe, 5:00 ja lõpus 4:30. Soojendus kestis kokku umbes 23 minutit. Kui tõstsin tempo 4:30 min/km peale - mis pole eriti kiire tempo - tõmbus mul taas parem külg krampi ja jooksin valuga edasi. Ütlesin vendadele, et see on nüüd küll väga halb, kui täna joostes valu tekib. Kuid valu läks jooksu lõpuks üle ja mul tuli meelde, kuidas Alari on vahel öelnud, et on hästi, kui soojenduse ajal ära pistab, sest siis enam võistluse ajal ei pista. See oli väga hea märk.
Lõppu tegin ka paar lõiku võistlustempos.
Pärast võimlesin, tegin veel jooksuharjutusi, venitasin ja lõdvestasin lihaseid, päris lõppu tegin veel mõned kiirendused ja lahtijooksud. Alari soovitus oli olnud see, et läheksin stardikoridori võimalikult hilja ja jookseksin soojendusega higi lahti, mida ka tegin.
Tema viimased soovitused jooksu kohta olid sellised: "Esimesed 2 km on väga lihtsad, siis on oht kiiremini joosta. 03:30 on viimane piir, mis 1. km aeg võib olla. Oled esimeses grupis ja pole vaja põdeda, et pead hullult rapsima, et läbi massi saada. 6-8 km on ilmselt niikuinii rasked. Need pead üle elama, küll sa 2 viimast km suudad juba end kokku võtta."

Stardikoridori ees nägime Liina ja Lily Luike, kellega pole kõigipoolse ajanappuse tõttu enam mitu aastat kokku jõudnud saada. Küsisin neilt, mis ajaga nad joosta plaanivad ning ütlesid, kuna isiklikke rekordeid hetkel püüdma nad ei tulnud, siis võib isegi juhtuda, et saame koos joosta.
Enne starti rääkisin veel Hansuga üle, et kui ta jaksab minuga kaasa joosta, siis on kaks asja, mida peame jälgima: 1. et esimest kilomeetrit liiga kiiresti ei jookseks (mis eelmine aasta saatuslikuks osutus) ja 2. et paneme iga kilomeeter lap-aja.
Stardipauguga panin käima ka enda kella, kiiretel ja kergetel sammudel algas minu jaoks 5. SEB 10 km jooks.

Siin on mu jooksu lap-ajad (keskmine kilomeetri aeg pidanuks olema 03:36 min/km, kui oleksin soovinud 36 min joosta):
1. km: 03:34.6 min
2. km: 03:35.3 min
3. km: 03:36.5 min
4. km: 04:35.1 min
5. km: 03:40.5 min
6. km: 03:38.8 min

7. km: 03:38.5 min

8. km: 03:44.6 min

9. km: 03:44.3 min
10. km: 03:45 min

Nagu näha, siis esimesed kilomeetrid olid tõepoolest kerged, kuid samas suutsin hoida end tagasi ega jooksnud esimest kilomeetrit liiga kiiresti. Esimesed jooksjad läksid suure hooga ees (samuti ka Luiged), kuid mõtlesin, et hoian oma tempot ja kui peaks juhtuma, et millalgi neile järele jõuan, küll siis koos jookseme.
Esimesed kilomeetrid olid tõepoolest mõnusad ja kerged ning nautisin jooksu väga. Vahepeal hakkas ka väga õrnalt pistma, kuid see vaibus peagi ja kõige hullem ei kordunud ning see polnud põhjuseks, miks tempo langema hakkas.
Nautisin jooksu vist isegi liiga palju, sest probleemiks ei olnud ei valu ega ka väsimus - jalgades oli jõudu ja enesetunne oli hea. Probleemiks oli vaid see, et ma ei suutnud justkui endale selgeks teha, et pean endiselt tempot hoidma. Alari ütles pärast võistlust, et arvatavasti võis olla asi ka selles, et energiat lihtsalt polnud enam. Seda vähemalt 5. km küll mitte - seal oli probleemiks ehk tähelepanu hajumine ja natuke ka merelt puhuv vastutuul.
Järgmistel kilomeetritel suutsin taas tempost peaaegu kinni haarata, aga tõus Paksu Margareta juurde umbes 7.5 km tõmbas järgmise kilomeetri aja taas alla. Viimased kilomeetrid tundsin end siiski hästi ja kergelt, kuid tagantjärele mõeldes, puudus minus vajalik särts, et alles jäänud energia ja hea enesetundega siiski viimased kilomeetrid kiiremalt joosta. Vaatasin kella ja nägin, et tempo on liiga aeglane ja kuigi et jalgades jõudu oli ja enesetunne oli selline, et ei ole maksimumini end pingutanud, puudus vaimne särts, et end edasi sundida. Ju siis oli tõesti ka energia otsa lõppemas.
Lisaks sellele hoidsin end lõpus tagasi ka seetõttu, et eelmisel aastal olin hakanud natuke enne Schnelli parki jõudmist (st viimasel 1.5 km) tempot tõstma ja Kaarli kiriku juurde viival tõusul end lõplikult kinni jooksnud, nii et jalga lõid krambid ja mäest alla finišikoridori tulles ei suutnud ma enam spurtida, kuigi et olin end täiesti pildituks jooksnud. Kartsin ehk liialt, et see võib sel aastal korduda ja seda kartes ei andnudki endast jooksu lõpuni päris maksimumi.
Tegelikult oli üks põhjus, miks ma enda tempost nii tugevalt kinni ei hoidnud, kui kõik eeldused olid selleks olemas - mul polnud kedagi, kellega koos joosta. Ees olevad maratoonorlased, oli liiga aeglased, nii jooksin neist lihtsalt mööda ja minuga ei olnud kedagi, kellega oleks võinud võistelda ja tempot teha ning end viimse piirini pingutada. Seda vähemalt 8-9 km ja peaaegu lõpuni välja.
Sellegipoolest mitte päris lõpuni. Kaarli kiriku juurde jõudes, st umbes viimasel 700 m, nägin, et üks Luikedest, Liina (kes on samuti kolmikutest teisena sündinud, nagu minagi :D), on minust ca 100 meetri kaugusel. Ma ei uskunud, et võiksin talle järele jõuda, kuid mõtlesin, et oleks vinge temaga koos lõpetada. Alles siis hakkasin liigselt alla vajunud tempost kinni ega muretsenud enam, kas jooksen end kinni või mitte, sest enesetunne oli väga hea. Mäest alla joostes ergutasid mind mu isa ja õde, hüüdes, et võtaksin Liinale järele. Tulin mäest alla tõepoolest suure hooga, kuid vahe minu ja Liina vahel oli endiselt väga suur. Finišikoridori keerates nägin Lily't juba lõpetamas ega uskunud, et võiksin Liinale järele jõuda, kuid kuna kiirust ja kergust oli jalgades veel palju järel, läksin tast isegi mööda ja lõpetasin temast mõni sekund varem.

Mu lõpuaeg oli niisiis: 36:37 min, olin kokkuvõttes 24. jooksja. Kahjuks ei suutnud ma eesmärkaega täita, kuid olen tegelikult ülimalt rahul, et sain see aasta (vastupidiselt eelmisele) seda jooksu tõepoolest nautida. Jooks oli kerge ja mõnus kulgemine. Finišeerudes oli mõnus olla ja tegelikult isegi tunne, et andsin mingi 95, aga mitte 100%. Sellegipoolest olen rohkem rõõmus selle üle, et sain tõepoolest väga mõnusalt selle võistluse läbi joostud ja koos Luikedega finišeeritud, kui kurb selle üle, et kõike ei andnud ega eesmärki ei täitnud.

Oli tore koos vendade ja Luikede joosta ja viimaseid üle pika aja näha - kui mujal kokku ei jõua saada, siis tundub, et jooksurajal ikka! :)

Siin on Luikede jooksublogi, visake kindlasti pilk peale: luiged.blogspot.com


Siin lingil peaks olema näha mind videopildis (nr 92 punases Nike'i maikas): http://www.jooks.ee/video/myvideo.html?r=K92&e=TO1410K&n=JOEL%20MARKUS%20ANTSON&ct_s1=13:30:00&nt_f=00:36:37&ct_f=14:06:37&nt_s11=00:30:05&ct_s11=14:00:05&k=oldtotaal&ks=117150621&b=720p&l=ET&gotostream=true

Praeguseks on võistlushooaeg ja tõsisem trenni tegemine selja taga, kuid see ei tähenda, et seda ei teeks - lihtsalt mitte sellise suunitlusega ega nii tõsiselt. Kevadeni jooksen küll, kuid lisandub rohkem jõusaali-trenne. Ärge teiegi sportimist unustage! :)

(Peaaegu) 2 paari kolmikuid SEB Sügisjooksu 10 km-il (vasakult: mina, Lily, Hans, Liina ja Karl)

Selfie õe Hanna, vendade ja Luikedega... ja muidugi kõigi teiste osavõtjatega :)

Viimane (puhke)nädal enne SEB Sügisjooksu 10 km

Alariga panime paika ka mu (Joeli) viimase nädala (08.-14.septembri) kava:

E – 40 min 05:30 min/km tempoga, mille lõppu 1 km võistlustempoga 03:35 min/km, et saada kätte õige tunnetus.

T – 1) 30 min 05:30 min/km 2) Jooksuharjutused ca 30 m 3) 5x10 sammhüpped, 5x10 hüpped paremal jalal ja 5x10 hüpet vasakul jalal 4) lõppu samuti 1 km 03:35 min/km

K – 40 min 05:30 min/km ja taas lõppu 1 km 03:35 min/km.

N – 40 min, mille lõppu üks 2-kilomeetrine lõik tempoga 03:50-04:00 min/km.

R – 40 min 05:30 min/km.

L – puhkepäev – mil lähme vendadega Nike Noortejooksule kaasa elama, et elada sisse juba järgmisesse võistluspäeva! Kes teist tuleb sellest osa võtma? Näeme kohapeal!

P – SEB Sügisjooks 10 km

Alari ütles, et kõige olulisem on, et saaksin teha iga päev vähemalt kerge trenni ja laupäeval värskes õhus liikuda, sest füüsilise aktiivsuse järgselt tuleb hea uni, mistõttu saab kergemalt magama jääda ning oluliseks päevaks hästi välja puhata. Ta lisas ka, et treeningud ei tohiks olla üle 40 minuti ning et võiksin peaaegu iga trenni lõppu teha 1 km võistlustempos, et seda harjutada ja paremini tunnetada. Lisaks on oluline ka piisavalt palju energiarikast toitu süüa, et lihastesse energiat koguda ja piisavalt viimasel nädalal puhata. Trennid pole enam arendavad, vaid selleks, et hoida kiirust ja saavutatud taset.

Kes tulevad Nike Noortejooksule?

Laupäev 07. september: kontrolljooks

Rääkisime Alariga kehalises kasvatuses päev enne (reedel) läbi, milline peaks olema mu (Joeli) viimane arendav trenn, millega kontrollida enda taset ja SEB 10 km jooksu tempot.

Tegin kõigepealt 15 min soojendusjooksu 05:30 min/km tempoga ja siis nö „kontrollvõistluse“, mis pidi olema 6(-7) km pikk 03:(40-)45 min/km tempoga. Alari ütles, et teeksin pigem 6 km ja et tempo oleks võistlustempost umbes 10 sek aeglasem, kuid kui tuleb väga kergelt, võin tempot vaikselt tõsta ja viimase km 03:35 ka joosta, aga et kindlasti kiiremini ühtegi km ei jookseks.

Pidime laupäeval maale minema, kuid olime arvestanud nii, et teen trenni hommikul ära. Kahjuks polnud ma enda kella eelmisel õhtul enam üle vaadanud (seda soovitan siiski kõigil, kes järgmisel pühapäeval SEB-le või Nike Noortejooksule päev enne jooksma tulevad, enne teha, et võistlushommikul halba üllatust ei oleks) ning trenni tegema hakates nägin, et kella aku on tühi, mistõttu pidin selle laadima panema ning lõpuks trenni õhtul maale jõudes tegema.

Kontrolljooksu algus läks väga hästi, tempot oli kerge hoida ning tundsin, et tahaks isegi natuke kiiremini joosta, kuid hoidsin end siiski tagasi.

Kilomeetrite ajad eraldi võetuna:
1: 03:44

2. 03:44

3. 03:44

4. 03:41

5. 03:42

6. 03:42

Esimesed 4 km läksid väga kergelt, sellest olenemata et pool teest jooksin kruusateel, mis oli natuke harjumatu. Viienda km alguses hakkas mul aga paremast küljest väga tugevalt pistma. Alguses arvasin, et põhjuseks võis olla see, et 4.5. kilomeetril tegin järsu tagasipöörde, mille tõttu tempo natuke kõikuma lõi. Pistmine oli tekkis 5 km alguses väga äkiliselt ja siis tõmbas terve kõhu parempoolne piirkond krampi. Umbes 1.5 km pidin ikka väga pingutama, et tempot hoida, sest terve parem külg oli kõhu juurest väga valus. See oli väga suur pettumus, sest jõudu, kiirust ja kergust oli mul jalgades küllalt, tempot polnud pistma hakkamiseni üldse raske hoida ning arvan, et oleksin suutnud üsna kergelt ka viimase km võistlustempoga joosta, kuid valu tõttu ei hakkanud seda tegema.

TriSmile’il oli mul ka pistmisega probleeme (ja mõnes järgnevas arendavas trennis augusti alguses), kuid peaaegu kuu aega pole mul enam trennides pistmisega probleemi olnud. Aga eelmise nädala reedest (kui Karli ja sõbra Hendrikuga wakeparkis käisime) on mul parem küljelihas tugevalt valu teinud, kuid trennides pole see siiani tunda veel andnud, ei osanud arvata, et see kontrollvõistlust segama võiks hakata.

Rääkisin pärast trenni ka Alariga sellest probleemist (mis ausaltöeldes tuju natuke rikkus, sest siiani olin kõik trennid isegi kiiremini teinud, kui oleksin pidanud) ning ta andis erinevaid nõuandeid. Alguses ütles ta, et kui pistmine tuleb kõhust ja on toitumisega seotud, siis on oht, et see võib ka mind järgmisel nädalavahetusel segama tulla, kuid siis ütlesin, et valu tuleb rohkem küljelihasest, mille peale ta vastas, et kui asi on lihases, siis läheb järgmise nädalaga üle, oluline on seda lihast salviga määrida.

Pärast trenni kerge lõdvestav jooks ja lihaste venitamine-lõdvestamine, määrisin mõnd valutavat kohta ka hobusepalsamiga.

Joeli ettevalmistused SEB Sügisjooksu 10 kilomeetriks (e. TriSmile’ist SEBni)

Selles postituses annan (Joel) ülevaate trennidest, mis tegin, et valmistuda SEB Sügisjooksu 10 kilomeetriks. Plaan, mille mu treener Alari mulle pärast TriSmile’i kuni SEB Sügisjooksuni tegi, oli selline:

Kaks nädalat (04.-17. august) tugevamalt mahtu ehk pigem rõhk pikkadel trennidel, tähtsad on kilomeetrid.

Kolmas nädal (18.-24. august) kergem.

Kaks nädalat kiirust (25. august-07. september).

Kolmas nädal (08.-14. september) jälle kerge ja taastav, mille lõpus ongi SEB 10 km.

Iga mu nädal koosneb üldiselt 6 trennist, millest 3 on arendavad ehk võtmetrennid ja 3 taastavad. Puhkenäadalatel on võtmetrennid märksa kergemad.

Esimene ja teine nädal (04.-17. august):

Esimene nädal:

E – puhkepäev pärast TriSmile’i

T – lõigutrenn: 1) soojendusjooks 10 min 2) kordamööda 2x 500m lõigud ajaga 01:50 min ja 1000m lõigud ajaga 04:00 – iga lõigu vahel 2 min pausi 3) lõpetus 5 min lõdvestavat jooksu.

K – taastav jooks 32 min

N – tempojooks: 1) soojendus: 10 min, mille sisse jooksuharjutused ja kaks 30 sek kiiret lõiku 2) tempojooksu osa: 6 km järjest tempoga 04:15 min/km 3) lõpetus: 7 min lõdvestavat jooksu.

R – taastav jooks 37 min

L – puhkepäev, kuigi siis oleks pidanud olema pikk jooks, aga kahjuks polnud võimalik pikka trenni sel päeval teha ning vahetasin pühapäevase puhkepäeva ära laupäevase trenniga.

P – pikk trenn tõusvas tempos: 25 min 05:30 min/km, 25 min 05:00 min/km ja 25 min 04:30 min/km ehk kokku 1 tund ja 15 min ning kokkuvõttes 15 km. Ilm oli tohutult palav ja trenni ajal hakkas vahepeal pistma, mis oli veidi segav ja üllatavgi, sest muidu pole mul pistmisega ülde probleemi olnud (va. TriSmile’i võistlus) ja mõtlesin, mis selle põhjusteks võis küll olla. Alari arvas, et põhjus võis olla toitumises.

Teine nädal oli süsteemilt samasugune, (E, K, ja R tegin taastavad jooksud ja jõutrennid, P puhkepäev), kuid võtmetrennid olid lihtsalt raskemad:

T – lõigutrenn: 1) soojendusjooks 10 min 2) kordamööda 5x 500m ajaga 01:45 min/km ja 5x 1000 m 03:50 min/km – iga lõigu vahel 2 min pausi 3) lõpetuseks lõdvestav jooks. Trenn oli päris raske (sest eelmisel nädalal oleks pidanud tegema 4x mõlemaid lõike, kuid tegin 2x ja seetõttu oli hüpe suur ning trenni ajal hakkas vahepeal pistma, mis võis ka olla sellest tingitud)

N – tempojooks: 1) soojendusjooks 10:20 min 2 km 2) tempojooksu osa: 7 km järjest tempoga 04:10 min/km – iga km tuli isegi 1-3 sek kiiremini, enesetunne oli hea ja pistmisega enam probleeme ei olnud. Kuigi tegin trenni Kadrioru-Pirita kandis ja mere ääres joostes oli vastutuul päris tugev, oli kerge ja mõnus joosta. See oli väga motiveeriv, sest viimastel trennidel on olnud probleeme pistmisega. 3) lõpetuseks 5 min lõdvestavat jooksu.

L – pikk trenn tõusvas tempos: 20 min 05:09 min/km (oleks pidanud jooksma 05:15 min/km), 20 min 05:00 min/km, 25 min 04:50 min/km, 20 min 04:37 min/km (oleks pidanud olema 04:40 min/km) ehk kokku 1 tund ja 25 min ning ca 17.5 km. Põhjus, miks vahepeal kiiremini jooksin, oli see, et ei vaadanud nii väga kella pealt tempot ja kuna enesetunne ja minemine olid head, siis jooksingi natuke ettenähtud tempost kiiremini.

Kolmas ehk puhkenädal (18.-24. august):

E – kerge jooks 35 min

T – kergem lõigutrenn ehk pärast soojendust kordamööda 2x 500 m 01:45 min/km tempoga ja 2x 1000m 04:00 tempoga ja siis lõdvestav lõpetusjooks.

K – 1) kerge soojendusjooks 2) jooksuharjutused ja hüpped (5x10 hüpet paremal jalal, 5x10 vasakul jalal ja 5x10 sammhüppeid) 3) lõpetusjooks

N – kergem tempojooks: 1) soojendus 10 min 2) tempojooks: 4 km järjest 04:00 min/km tempoga 3) lõpetuseks lõdvestav jooks

R – puhkepäev, sest ei jõudnud trenni teha.

L – pikk trenn tõusvas tempos: 15 min 05:14 min/km, 15 min 05:00 min/km, 15 min 04:44 min/km ja 15 min 04:28 min/km. Aeg kokku 60 min, distants ca 12.4 km.

P – puhkepäev

Kaks kiirusenädalat: (25. august-07. september)

Esimene nädal:

T – lõigutrenn: 1) soojendusjooks 2) 10x 500m lõigud ajaga 1.45ga, mille vahelea paus 2 min 3) lõpetuseks kerge sörk.

K – taastav jooks: 50 min sörki 04.58 min/km tempoga

N – tempojooks: 1) soojendusjooks 2) 4x 2km lõigud ajaga 7.50-8.00 min, mille vahele kerge sörk 3 min. Viimase lõigu 2. kilomeetri otsutasin teha aga võistlustempoga (03:35 min/km), sest enesetunne oli väga hea. See tuli kergelt ja mõnusalt, ilma et oleks pidanud liigselt pingutama. 3) lõdvestav sörk.

R – taastav jooks: 40min 5.30 min/km

L – pikk trenn tõusvas tempos: 20 min 05:15 min/km , 20 min 05:00 min/km, 20 min 04:49 min/km, 20 min 04:39 min/km. Aeg kokku 1 tund ja 20 min, distants ca 16.3 km.

P – puhkepäev

Teise nädala lõpus oli kontrolljooks SEB-ks, mis oli muidu põhimõttelt peaaegu samasugune nagu eelmine, kuigi Alari soovitas teha teisipäeva asemel lõigutrenn esmaspäeval, et kahe arendava trenni vahele jääks 2 puhkepäeva, et jõuaksin piisavalt puhata, sest see nädal oli veelgi raskem ja intensiivsem:

E – oleksin pidanud tegema lõigutrenni, kuid perega kooli alguse tähistamise tõttu jõudsin piisavalt hilja koju, et pidasin targemaks trenni järgmiseks päevaks lükata.

T – lõigutrenn: 1) soojendusjooks 2) 10x 500m lõigud ajaga 01:40, mille vahele 2 min pausi 3) sörk lõpetuseks

K – taastav jooks

N – tempojooks: 1) soojendusjooks 2) 4x 2km ajaga 07:40 (tegin isegi kuni 5 sek kiiremini), mille vahele 3 min kerget sörki. Juhtus aga nii, et 2. lõigul läks lugemine segamini ja tegin 2 km asemel 3. Ja lõpus tundsin ennast väga kergelt ning otsustasin proovida viimase lõigu teha võistlustempoga – seegi tuli mõnusalt ja kergelt, andes enesekindlust lähenevaks SEB-ks! 3) lõdvestav sörk

R – taastav jooks kehalises kasvatuses + jooksuharjutused ja 100m jooks.

L – kontrolljooks (millest kirjutan pikemalt järgmises postituses).

P – puhkepäev

Mees metsast - EMV duatlonis

Laupäeval, 30. augustil toimusid Kiilis duatloni Eesti meistrivõistlused. Minu võistlus hakkas alles kell 16.00, seega mul oli hommikul veidi aega. Hommikul olid õe ja isa võistlused.
See oli minu jaoks tähtis päev, sest läksin kohale kindla sooviga lõpuks Eesti meistritiitel kätte saada! Varasemalt olen tulnud ühel korral kolmandaks ja kahel korral teiseks. Laenasin isegi naabimehe ratast, et saaks Zippi kettaga sõita! Tänud talle selle eest. ;) Lisaks oli enamus perest ja Anelle mulle kaasa elama tulnud, see tähendas mulle väga palju! Andis jõudu ja indu, kui nad raja servas ergutasid. :)

Võistlus ise nägi välja nagu iga aasta, esmalt 5km jooksu, siis 20km ratast ja siis 2,5km jooksu lõpetuseks. Esmalt jooksimegi 2x sama ringi. Alguses võeti koheselt korralik tempo üles ja esimese ringi jooksime umbes 03.10-03.20 tempoga. Teine ring joosti veidigi rahulikumalt. Esimese jooksu hoidsin tublilt kahest liidrist kinni, üks neist oli minu vanuseklassist ja põhikonkurent - Nikita. Ometi oli jooks väga raske ja võib öelda, et ehk pingutasin kergelt üle. Sest esimese jooksu keskmiseks(!) pulsiks tuli 198 ja maksimumiks 204. Päris viimasel piiril sai joostud!

Ilmselt oli see põhjus miks kohe rattasse minnes ei suutnud täiega panema hakata. Vaid esimese 10km ringi pigem tiksusin, kui et panin vingelt. Lootsin, et kui rattasse saan siis taastun kenasti jooksust ja peale paart kilomeetrilt saan oma sõidule keskenduda(täpselt nii oli eelmine aasta olnud). Kuid see aasta päirs nii libedalt ei läinud. Kohe kui tundsin, et nüüd võiks juurde anda, sain aru et organism ei taha väga koostööd teha. Mitmel korral tahtis hommikune toit välja tulla ja oksemaitse oli suus. Nii juhtuski, et keskmine kiirus rattas ei olnud pooltki nii kõrge, kui oleks tahtnud. Teise 10km lõpus panin veel Nikitast mööda, mille üle oli hea meel, kuid teadsin, et oleks pidanud temast rattadistantsi alguses mööda sõitma ja vahet kasvatama. Need paarkümmend sekundit, mis meie vahel enne jooksu minekut olid, ei olnud piisavad, et jooksus ära kesta. Teadsin, et Nikita jookseb minust kõvemini ja ilmselt püüab mu jooksus kinni.

Vahetusalasse tagasi jõudes oli veel üks väga ebameeldiv üllatus. Mõlemad sääremarjad tõmbusid totaalselt krampi, kui jooksujalatseid jalga üritasin saada. Seetõttu alustasin viimast 2,5km väga raske ja töntsi sammuga. Nikita pani esimesel kilomeetril minust kergel sammul mööda. Mina vaevlesin oma krampide käes. Samas Nikita võit oli aus, sest ta samm oli lõpus oluliselt kergem ja ta vääris seda!

Ema ütles pärast võistlus hästi, et see oleks ka imelik olnud, kui mingi mees metsast(sõna otseses mõttes) oleks tulnud ja ära võitnud. Sest peale Nikita oli vähemalt 3-4 väga kõva konkurenti, kelle näol on tegemist profesionaalsete triatleeetidega
(kes suvel iganädalaselt võistlevad) ja mina ei tegele ammu enam tippspordiga. Olen vaid vanast ajast jäänud asjaarmastaja, kes veetis oma enamus suvepäevad metsas, fotoaparaat kaelas.

Üks äraütlemata mõnus hilissuvine võistluspäev oli! Aitäh, et kaasaelama tulite! Võistlus oli väga pingeline.

EMV duatloni, 2. koht

Hans: Ettevalmistused Duatloni Eesti Meistrivõistlusteks

Viimane nädal aega on ilm olnud heitlik ja Kõrvemaale pildistama pole saanud minna. Selliste vihmaste ilmadega kujunevad matkad üsna märjaks ja metsa all on niivõrd pime, et isegi kui kohtuda mõne metsloomaga, siis ega head fotot kätte ei saa. Pealegi alati vihmaga looduses ringi uitades valitseb seal justkui mingi kummaline vaikus. Seetõttu olen juba üle nädala aja linnas viibinud ja trennidele keskendunud. Kuid ega treenidagi pole kerge selliste ilmadega. Rakse on planeerida pikki (3-4 tunniseid) rattatrenne, kui tead, et väljas kallab padukat ja puhub tugev tuul. Kuid neli viimast päeva on tehtud väga palju trenni, igasuguse ilmaga. Saanud korralikult padukat, võidelnud pideva meeletu tuulega ja natukene päikestki näinud.

Kuid põhjus miks taas treeningutele keskendund on augusti lõpus toimuvad EMV duatlonis. Nimelt varasemalt olen Eesti meistrivõistlustel tulnud ühel korral kolmandaks ja kahel korral teiseks. Kuid see aasta olen võtnud kindla eesmärgi, et võita Eesti meistritiitel. Tean, et mul on vastas kõvad konkurendid ja nad on aasta jooksul tugevalt arenenud. Seega tegelikkuses pole õrna aimu, kui keeruliseks võistlus võib kujuneda, kuid annan endast parima. Selleks teen hetkel tõsiselt trenni ja luban võistlusel viimase võtta! Treeninud olen nii ratast, kui ka jooksu. Sest tõsiseid jooksutrenne pole teinud juba väga pikka aega. Ilmselt see hooaeg üldse väga vähe jooksnud.

Võistlus ise toimub 30. augustil Kiilis, kus rattadistants on üpris meeltmööda. Eelmine aasta tegin seal päris kõva ratta aja ja jooksuga võis rahule jääda! Seniks aga kindlat närvi ja ilma trotsides tuleb ikka trenni teha!

Pikk 16km jooksutrenn 

Karliga 3h trenni

Hans: Kõrvemaad avastamas

Paar nädalat tagasi tegin algust ühe suure projektiga. Hakkan veetma väga palju aega Põhja-Kõrvemaal, et sealset ilusat loodust üles pildistada. Kuna sealne loodus on mulle hetkel ikkagi võõras, siis väga suuri ootusi esimeseks matkaks ei seadnud. Läksin sinna mõtetega, et pildistada päikesetõuse ja loojanguid.

Loojang Kanarbikunõmmel

Neli pilve Koitjärve rabas

Loojang Koitjärve rabas

Miljoni dollari vaade hottellist rabale

Nimelt andis Kõrvemaa Suusa- ja Puhkekeskus mulle imelise võimaluse, kui tegid pakkumise, et ma pildistaksin nende jaoks üles Kõrvemaa puutumatut loodust. Omaltpoolt pakuvad nad mulle erinevat matkavarustust ja ööbimisvõimalusi, kui selleks vajadust peaks minema. Samuti ühel hetkel lastakse saadud fotod lõuenditele ja mingi hetk peaks seal samas olema minu esimene suurem fotonäitus.

Ausalt öeldes, kui ma sinna jõudsin, oli vastuvõtt mega soe! Minu jaoks oli see harjumatu, sest tavaliselt matkale minnes olen harjunud vaid enda peale lootma ja kasinate tingimustega. Nüüd olid aga mugavused paremini tagatud, kui oleks osanud loota, kõik tänu sealsetele võimalustele! Jäin kaheks ööks metsa, sain kaasa ripptelgi ja ratta, millega sõitsin kogu Põhja-Kõrvemaa mitu korda risti-põiki läbi!

Ilmaga kahjuks ei vedanud, mõlemad hommikud ja õhtud sadas, ning loojangud ja päikesetõusud jäid pildistamata. See-eest tutvusin sealse kandiga, sain väga palju infot erinevate metsloomade liikumiste kohta ja ootan juba järgmist korda, kui leian aega, et Kõrvemaale minna!
Kui soovite minuga koos Kõrvemaad avastada, siis kindlasti LIKE'ige mu FB lehte 

https://www.facebook.com/hmantsonWP, kuhu tuleb igapäevaselt uusi pilte ja rohkem lugemist leiate mu fotograafia blogist: 
http://hmantson.tumblr.com/