Vennad nagu triatlon: Karli treeninglaagri järgne ning TriSmile triatloni eelne kehv periood

Kerge haigus, avarii ja tarkushamba väljatõmbamine

Mina, Karl suundusin järgmisel päeval, pärast triatloni (13.07) Tartust bussiga tagasi Tallinnasse. Väsimus oli meeletu, kuid samas oli enesetunne hea. Õhtul kui kodus, palavas Tallinnas magama jäin, jätsin akna lahti ning nii ärkasin järgmisel hommikul haigustunde, kurguvalu ja nohuga. Öeldakse, et tippvormi ja haigeks jäämise on õrnõhuke ning tundus, et suurepärasest vormi ajal olin haigestunud. Lisaks võis ka asi olla selles, et organism oli triatloniga nii viimseni kurnatud, et haigus pääseski väga kergelt ligi. Eelmine aasta läks aga pärast Kurkat vähe hullemini, kui haigestusin nii kõhugrippi, kui 41 kraadisesse palavikku, mida ei saanud mitu päeva alla. Eelneval korral treenisin üle ja see sai ka ränga haiguse näol karistatud. Seekord õnneks nii hullusti ei läinud. Siiski kurguvalust, väsimusest, nohust ja kehvast enesetundest hoolimata läksin koos vendadega 15. juulil kauaoodatud 30 Seconds to Marsi kontsertile, mis samuti tervekssaamist ei soodustanud. Kartuses uuesti nii hullu haigusesse nagu eelmisel aastal haigestuda üritasin ennast meeleheitlikult ravida ning pärast laagrit puhata - trennitegemise jätsin kõrvale, kuid kontsertil ei kavatsenud mingi hinna eest miinimumiga piirduda. Pärast esimest kolme lugu oli juba hääl kähe ja kurk kordades valusam, kui enne. Kontserti lõpuks ei olnud häält mõistagi enam olla. Järgmisel hommikul ärgates oli tervis veel kehvem kui enne, hääl täiesti ära ning väsimus meeletu, kuna öösel sai vaid 4 tundi magada. Nüüd peaks ainult puhkama, et haigusest ja väsimusest vabaneda ning et saaks uuesti trenni tegema hakata ning lähenevaks triatloni suursündmuseks - TriSmile'iks valmistuma hakata. Kuid ei, olin planeerinud oma lühifilmi võttepäeva pärast kontsertit järgmisesse päeva ning nii ei saanud ma ei välja puhata, vaid tegelesin terve päeva võtete ettevalmistamisega ning terve õhtu ja järgmise öö (kella 7st õhtul - kella 4ni öösel) võtete ja filmimisega. Päeval plaanisin ma võtted küll ära jätta, nii haiguse kui ka väsimuse pärast, kuid ma ei teinud seda (sest unistuste poole pürgimisel tuleb vaeva näha ning ohvreid tuua) ja võttepäeva lõpuks olin ma küll ikka sama haige, kordades väsinum, kuid mega õnnelik. Nüüd oli lõpuks aeg puhata, ennast ravida ja aeg korralikult maha võtta.
Nii möödusid mul järgnevad päevad ennast tõsiselt ravides ja puhates. Kibelesin küll trenni tegema, kuid see oleks olnud idiootne ja seega ma piirdusin vaid sellega, kui sõitsin kord rattaga linna, et sõbrannaga kokku saada. See lõppes küll päris halvasti, sest ma jäin auto alla...

18.07 Täpsemalt avariist ja mu esmakordsest autoalla jäämisest

Avarii ise oli päris jõhker, kuid mul läks vist nii õnnelikult kui vähegi sai minna. Ma sõitsin rattaga üle Nunne tänava - Balti jaama poolt Tornide väljaku poole. Ma sõitsin teele nii, et autosid ei olnud, kuid olles juba tee peal, nägin eemalt tulemas autot, mis keeras Merepuiestee poolt tulles Nunne tänavale. Tol hetkel, kui ma teele sõitsin ei olnud ta veel kurvini jõudnudki ja kui ta oli pöörde teinud olin mina juba üle tee jõudmas. Nii oli mõistlik, et ootasin vaimusilmas, et ta hoo maha võtab ja et ma saan tee lõpuni ületada, kuid ühel hetkel ma mõistsin, et selle asemel, et hoogu maha võtta, hoog ainult suurenes ning ma mõistsin, et ma jään auto alla. See tõdemine oli päris jõhker. Nii üritasin viimasel hetkel ratast veel kõrvale suunata, kuid auto tabas mind kasvava kiirusega otse küljelt ning nii lendasin ma ratta seljast ja rullusin mööda auto külge (õnneks ei lennanud üle katuse!) Kokkupõrge ise oli juba mega valus, sest nagu ma ütlesin, auto kiirus aina kasvas. Ma mäletan kõike aegluubis - kuidas ma mõtlesin, et deem see oli ikka mega valus. Ja: "Kurat, aga vastu asfalti lendamine saab olema veel valusam ju." Õnneks jõudsin ka mõelda, et aga polegi nii hull, sest sain aru, et ma teadvust ei kaotanud ning ma sain ka mõelda seda, et ei kukuks pea peale - nii pöörasin õhus külje ette. Õhulend ise oli päris segane. Ratas lendas ikka väga kõrgelt ja ma ise mäletan ka, et maandusin mitme meetri kõrguselt. Raksatus vastu maapinda oli ikka päris julm ja esialgu võttis valu hinge kinni. Ma mäletan, et ma ajasin ennast püsti, toetasin auto najale ja võitlesin valuga, mida tundsin vasakus küljes - küünarnukis ja puusas. Kohe jooksis noormees, kes mu alla ajas autost välja ning ka naine kes tema enda sõnul "...seda kohutavalt valju pauku pealt kuulis..." Mõlemad olid šokis ja ähmi täis, kui mina, kellel esimene valu üle oli läinud mõistis milline oluline ja vajalik kogemus mulle osaks oli saanud. Nii üritasin ka autojuhti rahustada, ses ta oli tõsiselt mures. Ei taha küll öelda, et oleksin liiga muretu olnud, kuid minu meelest ei olnud ka paanikaks põhjust. Kohale tulid ka kiirabi ja politsei ning lõpuks sõitsin kiirabiga EMOsse, mis oli omamoodi huvitav ja uudne kogemus. Hiljem, kui lugesin avariist, mis lõppes ratturi surmaga, siis mõitsin, kui õnnelikult mul läks. Olen ülimalt tänulik, et ei läinud hullemini ning olen ka mõistnud milleks sellist kogemust mul tarvis oli. Peale seda, et see oli lihtsalt omamoodi äge ja adrenaliini rohke, oli siiski olulisem õppetund mis ma sellest sain. Olles viimasel ajal üldse väga kiiret elu elanud - treeninglaager, oma lühifilmi tegemine, Marsi kontsert, tellimusmaalide maalimine, suve nautimine, sõpradega olemised, igapäevased trennid, treeningfilmi monteerimine, siis see oli hea meeldetuletus elu rahulikumalt võtta ning samas väärtustada (mitte, et ma ei väärtustaks, aga isegi veel rohkem väärtustada) seda ühte imelist elu, mis on mulle antud! Seega ma olen tõsiselt tänulik selle kogemuse eest, sest tänu sellele väärtustan ma oma imelist elu, sõpru, pere ning kõiki võimalusi, mis on mulle antud, veelgi enam!

Vahetult pärast auto alla jäämist.

Haiglavoodis

Taastumine haigusest, õnnetusest ja tarkushamba väljatõmbamisest läks tegelikult kiirelt ja ilusti ning paar päeva enne sünnipäeva sain isegi mõned kerged rattatrennid teha. Suurepärane laagrijärgne vorm oli kadunud, millest oli väga kahju, kuid püüdsin anda endast parima, et siiski triatloni eel saada kätte nii hea vorm, kui võimalik. Siiski ei olnud väga head vormi võimalik saavutada, sest me pidasime vendadega 26-29 juuli sunnipäeva ning kuigi me alkoholi mõistagi ei tarbi, siis nende kolme öö jooksul magasin ma väga vähe ning ka trennitegemiseni ei jõudsin vaid ühe korra. Siis tundsin, et kõik need asjad - haigus, avarii, tarkushamba väljatõmbamine, magamata ööd - mille tõttu ei saanud ka kolm nädalat trenni teha olid suurepärasest vormist jätnud alles väga hädise enesetunde. Lisaks öö enne triatloni monteerisime Joeliga poole ööni treeningfilmi ning nii pean ma kahjuks tõdema, et aasta olulisemale võistlusele suundusin ma tõelise väsimuse ja kehva vormiga. Otepääle suundudes jäi vaid poolteist päeva võistluseni, mille jooksul plaanisin vaid kerge ujumise teha - sest pole ujunud nüüd Tartu Milli triatlonist saadik, mis toimus 12. juuli ning siis vaid puhata-puhata-puhata, et vähegi mingi normaalse enesetundega võistlema minna. Väga mingit tulemust seega oodata ei julge, kuid enam ei ole muud teha kui puhata ning minna vastu võistlusele ainult positiivsete mõtetega, sest ma usun, et oma mõtetega me sillutame endale tee ning, et seega on positiivne mõtlemine juba rohkem, kui pool võitu!