Treeningu kõige olulisem osa - puhkus, puhkus, puhkus
Kuigi ma (Karl) olin juba ühe puhkepäeva teinud, siis sellest hoolimata olin ülejäänud laagri päevade jooksul ennast viimseni ära kurnanud ning eelmisel päeval mõlemas trennis olin tundnud, et jaks on kadunud ja jõud lihastes viimseni otsas. Ja kuna mu elu esimene triatlon on vaid kahe päeva kaugusel, on viimane aeg puhata. Olin arvestanud ka sellega, et laager väsitab mind nii ära, et ma lähen triatlonit vaid läbi tegema - kogemust saama, mitte võistlema. Sellegipoolest oli oluline, et enne võistlust nüüd kaks päeva puhkaksin. Nii ei läinud ma vendadega ka Kurka "maratoni" jooksma, mille üle on mul ainult hea meel, sest ei meeldi mulle sellist distantsi joosta - nii pikalt ei ole tore kannatada ning tean, et vendadega ei oleks ka võimeline võistlema. Selle asemel sõitsin veel rahulikult kaks tundi ratast - kerge trenn on lubatud ja tegin ka hommikujooksu natuke pikema, et oma paranenud jalale ka natuke katsetada. Pärast päevast trenni oleksin pidanud veel ka õhtul kerge ujumise tegema, kuid olin nii väsinud, et selle asemel lihtsalt puhkasin, magasin ja võtsin päikest. Tõsiselt mõnus oli vaba aega ja imelist loodust veel Kurkal nautida!
Kurkast on palju kasu olnud
Tänane päev algas küll samamoodi, kuid läks edasi veidi erinevalt, kui muidu. Alustasime taas hommikujooksu, supluse ja hommikusöögiga, kuid sõime vähem, et jõuaks toidu ära seedida, sest juba 1.5 h pärast hommikusööki, kell 11 oli "maratoni" start.
Kõigepealt koguneti kell 10:30 Kurka kitsekujude juures, kus oli ka finiš ja kus jagati kõigile numbrisärgid. Kuna vanematele jagati kõige hiljem, tegime selle aja jooksul ära lühikese ca 5-minutilise soojendusjooksu ja siis võtsime enda särgid. Minu (Joel) number oli 110 ja Hansul 111. Kui numbrisärgid käes, jätkasime soojendusega - venituste ja jooksuharjutustega. Umbes 10 minutit enne starti tegime soojenduse lõpetuseks kaks kiiret lõiku mäest üles, mis viis finišisse, ühe umbes 80% maksimumist ja viimase täiega pingutades, et saada korraks pulss üles ja hing kinni, et valmistada keha võistluseks ette. Siis tuli hoida vaid lihased soojad ja võimalikult lõdvad.
Kurka nn maraton on kokku natukene alla 9 km, täpsemalt öeldes tegelikult 8.25 (või vähemalt nii näitas mu Timexi GPS pärast võistlust) ja selle läbimiseks joostakse üht üle 4-kilomeetrilist ringi kaks korda, mille sisse jääb kaks väga ränka tōusu, mida nimetatakse Seina tõusudeks. Küsisime Hansuga enne Alarilt, kui kiiresti peaksime jooksma ja ta ütles, et nii kiiresti kui jaksate, sest arvatavasti ei ole kedagi, kes teiega võistleks ja kelle tempos saaksite joosta.
Minu jaoks on alati lisaks füüsilisele ettevalmistusele väga oluline ka vaimne ettevalmistus - palvetamine ja osaduses olemine Jumalaga. Olen mõistnud erinevate kogemuste ja võistluste käigus, millised palveviisid on kõige rohkem jõuduandvad, toetavad ja kindlust lisavad. Oluline on paluda Jumalalt jõudu ja vastupidavust, kuid samas Kristuse nimel purustada ja hävitada kõik raskused ning valu, mis võivad võistluse käigus tekkida. Huvitav oli see, kuidas enne võistlust tundsin, et jalad on päris väsinud kõikidest trennidest ning isegi valutasid veidi, kuid siis tuli mulle meelde üks kirjakoht (Jesaja 40:29-31), kus on öeldud:
"Tema annab rammetule rammu ja jõuetule jõudu. Poisidki väsivad ja tüdivad, noored mehed komistavad ja kukuvad, aga kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi." See andis mulle kindluse, sest teadsin, et olen väsinud, aga justnimelt seetõttu ei pea ma muretsema, sest pannes oma usaldus Jumalale, saan vajamineva jõu.
Jooks oli üllatavalt kerge ja nauditav. Jooksime koos Hansuga, raputades juba esimesel paarisajal meetril enamik teisi jooksjaid maha. Üllatav oli see, et esimese ringi lõpu poole tundsin paremal pool kerget pistmist, kuid hingamist ja sammu korrastades, lihaseid lõdvestades ja palvetades oli peagi valu unustatud. Tempo oli kiire ja samm kerge, kuid pärast kahte Seina tōusu, olid jalad juba päris kinni. Sellegipoolest sai jalad laskumisel hästi lõdvestatud ja esimese ringi lõpetades, Kurkalt läbi joostes ja teist ringi alustades oli enesetunne taas väga hea.
Kõigest olenemata jäi meil teisel ringil tempo veidi aeglasemaks, kuid pärast tagasi mõeldes tundub mulle, et ning vahepeal tundus mulle, et Hans hakkab ära väsima.
Tegelikult on alati terve võistlus minu jaoks üks pidev palve ja osadus, sest isegi kui mul pole enam jõudu või jaksu, siis tuleb edasi liikuda usu najal, et see jõud antakse vajamineval hetkel. Ja see on täpselt see, mida ka kogesin! Olin kogu aeg valmis selleks, et "nüüd läheb raskeks", aga sellist tunnet praktiliselt ei tekkinudki, väljaarvatud päris lõpus, kui andsin endast ikka maksimumi. Muidu jooksime Hansuga terve jooksu koos, aga lõpus, teisest Seina tõusust üles joostes teadsin, et pean hakkama temaga vahet suurendama, sest ta on minust kiirem sprinter ja kui jooksen temaga koos lõpuni, võidab ta mind kindlasti. Seina tõusul tundus juba, et mu samm oli kergem ja Hans hakkab maha jääma, kuid mäest alla laskudes püsis ta mul endiselt kannul. Lõpuni oli jäänud umbes kilomeeter ja tõstsin üha tempot. Mõtlesin, et Hans jaksab mul kannul püsida, kuid finišisse jõudes olin teinud temaga juba paraja vahe sisse, nii et esimest korda võitsin Kurka maratoni, koguajaga 33:43, kui eelmisel aastal jooksin peaaegu minut aeglasemalt 34:39!
Pärast võistlust sai korralikult venitatud ja õhtuseks trenniks oli mul soojendusjooks ja jõutrenn.
Arvestades seda, kui kergelt ja hästi tuli tänane "maraton", tundub, et vorm on praegu väga hea, eriti, et jooksin selle peaaegu minut kiiremini kui eelmine aasta, enesetunne TriSmile'iks on super! Kurkast on tõepoolest palju kasu olnud!
Viimane täispäev - täis trenni
Viimase täispika päeva hommikul sai ärgatud kerge pingega, sest hommikuse pika trenni asemel oli jooksuvõistlus, millest Joel kirjutas pikemalt. Omaltpoolt võin öelda nii palju, et võistluse hetkel oli enesetunne väga hea, kuid juba esimese ringi lõpus Seina tõuse võttes tundsin, et just tõusudel läheb olemine raskeks. Jalgades jõudu enam polnud ja siis tuli teha pingutusi, mis tavapärast head rütmi ja kerget sammu rikkusid.
Sellise tundega teisele ringile minnes sain aru, et ilmselt kujuneb jooks jälle selliseks, kus Joel hoiab enamus võistlusest tempot ja kui ta selleks ajaks ära ei küpse, siis ilmselt läheb lõpus ka eest ära. Nii ka läks! Seega ta teenis oma võidu igati väärikalt. Ma veel naljatasin, et kuna kolm viimast aastat olen alati võitnud, siis eks üks kord tuleb ka teistel lasta võita.
Lisaks oli veel soov viimastel päevale pigem tõsisele trennile keskenduda. Tahtsin teha veel ühe jõusaali trenni ja nii ma ka tegin. Kohe pärast võistlust sai mindud jahedasse jõusaali, kus seekord tegin kõik samad harjutused ja seeriad, kuid ilma suutlikuseni. Õhtul tegin rahuliku pooleteisttunnise kerimise rattaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar