Jalg jala ette
Tänane päev oli veelgi kuumem kui eelnevad, päeval oli varjus 30 kraadi ja päikese käes veelgi rohkem. Sellest olenemata tegin (Joel) täna pikka jooksutrenni, kokku 80 minutit, joostes umbes 15.25 km. Selleks, et selle 1 tunni ja 20 minuti jooksul ma päris ära ei küpseks ega ära ei nõrkeks, sõin enne trenni ühe Corny, panin pähe mütsi ja ümber vöökoha pudelivöö, kolme väikse pudeliga. Trenn oli tegelikult ülimalt nauditav. Päike paistis, kuulasin klappidest paari jutlust ja jooksin läbi kauni looduse. Vahetevahel pritsisin endale vett kaelale, näkku ja kehale, et end jahutada. Huvitav on see, kuidas erinevalt eelnevast kahest korrast, kui Kurkal olen käinud, on lihasvalu olnud väga hull, kuid praegu pole seda peaaegu et tekkinudki, jalad on lihtsalt veidi väsinud.
Õhtul tegin 40-minutilise taastava jooksu ja peale staatilised jõuharjutused. Jalad olid päevasest pikast jooksust päris kanged ning kahjuks läks sööma minekuga kiireks, mistõttu eriti venitada ja lõdvestada ei jõudnud, tegin seda aga õhtul.
Eelmisel aastal jooksin laagris kokku umbes 152 km, ei teagi, kas see aasta jooksen rohkem või vähem, mis-sest et tegelikult pole niivõrd oluline trennide pikkus, vaid nende kvaliteet ja suunitlus. Huvipärast arvutasin aga kokku, et olen tänaseks mõned kilomeetrid üle 100 jooksnud, eks näeb siis, palju laagri lõpuks kokku tuleb!
Selleks, et paremaks saada, tuleb edasi liikuda!
Esimene päev aega, et lihtsalt olla ja puhata
Ärkasime jälle hommikul kella seitsmest ning saime kogu vajaliku filmimaterjali jooksukaadritega. Nii kujunes hommikujooks pikemaks ja oma aja võtsid jällegi minu(Hansu) venitamised, kõhulihaste seeriad ja lõuatõmbed. See hommikune kerge trenn kujuneb mul üpris pikaks, alati umbes 40-50 minutiliseks(vahest isegi tund).
Täna oli minu teine kergem päev, kus pidin tegema vaid ühe rattatrenni. Mitte kaks nagu tavaliselt ja see trenn oli ka vaid 2 tundi. Kuna hommik oli nõnda kuum, siis otsustasin, et jätan trenni õhtusse. Tänu sellele õnnestus meil Joeliga koos filmida Karli ujumise jaoks materjali. Karl ujus kalipsoga üle järve, Joel sõudis ja mina toetusin üle paadi serva ja filmisin. Väga lahe oli, peale heade kaadrite sai ka palju nalja! :D Peale filmimise jäi täna väga palju aega, et niisama olemist nautida, leidsin aega raamatu lugemiseks ja päikese võtmiseks. Muidu tavaliselt veedan kogu vaba hetke trennis ja kiirustan paaniliselt, et õigeks ajaks sööma jõuda.
Kergemast päevast hoolimata sain trenni tehes aru, et jalad on ikka üsna väsinud. Nagu varemgi kirjutanud olen siis kergelt kerida pole nagu midagi, kuid raskematel tõusudel jääb samm iga päevaga töntsimaks.
Lisaks tuleb rõhutada tõsiasja, et igapäevaselt saab meeletult süüa ja Kurka toidud on lihtsalt parimad! Seega suur osa päevast saab täiskõhuga magatud ja ennast korralikult välja puhatud, nii tänagi.
Probleemid paradiisis - tuju rikutud, ainsaks lohutuseks ja rohuks raske trenn (Karl)
Hommikul pärast hommikujooksu ja selle filmimist tegin järves esmakordselt ka mõned otsad ujumist ning otsustasin, et hakkan seda nüüd iga hommik veel tegema.
Hommikune varajane ärkamine andis siiski pärast hommikusööki tunda ning enne trenni tuli väsimustunne ületada. Päevasesse trenni minek algas aga juba äpradustega, kui eelmise päeva blogipostitusest pool kustus, enne kui olime jõudnud selle avaldada. Trenn tõotas tulla põnev, sest küsisime paadi ning vennad plaanisid mind tulla filmima (kahju ainult, et pidin ujuma ilma ujumismütsita, kuna olin selle eelmisel päeval puruks tõmmanud.) Alguses otsustasin ujuda radade vahel ja ilma kalipsota, sest ilm oli imeline, vesi oli soe ning kuna päike küttis, siis sain samaaegselt ka päikest võtta. Võtsin kalipso veeäärde kaasa, panin selle hoolikalt varju, mille rätik sellele langetas ning lisaks oli see ka veel kotis. Ujusin alguses ilma kalipsota ning siis kui me otsustasime, et ujun ka üle järve läksin kalipsot selga ajama - ettevaatlikult nagu see käib. Kui kalipso oli juba pooleldi seljas ning ma sättisin veel jalgu paremaks, siis järsku "sulasid" mu sõrmed läbi kalipso ning märkasin ka kohe, et augud olid tulnud ka säärele. Ma ei suutnud seda uskuda - kas ilm oli tõesti nii palav, et kalipso muutus ka varjus liiga kuumaks?! Üritasin tujul lasta mitte langeda, kuid see ajas ikka tõsiselt närvi - esimesed augud mu uues kalipsos... ja eelnev jamamine blogipostitusega, kui juba oli trenni kiire. Seetõttu võtsin trenni eriti tõsiselt, sest tuju oli nii halb ja tekkis lausa trots, et ujungi rohkem. Kui esialgu oli plaanis teha pikk - 3 kilomeetrine trenn, siis otsustasin veel pikemalt teha, et ravida oma sitta enesetunnet. Lisaks kukkus ka objektiivi kork vette ning kadus järvepõhja.... Vendadega sai ka õnneks mega ägedad kaadrid nii et midagigi head vastukaaluks. Lõpuks ujusin radade vahel 200m + 600m ning viis korda üle järve, mis tegi kokku ligi 3600 meetrit, mis on seni pikim trenn, mis ma olen eal teinud (1h15min vees.) Alguses ei tahtnud kehv tuju kuhugi kaduda, kuid kui olin üksinda keset järve, kõrvus vaid veekohin, siis täitus süda tõelise rahuga, mured kadusid ning nii ma nautisin tõeliselt hetke ja sain aru, et ujumine on ikka tõeliselt mõnus. Keset järve ujuda oli nii vabastav tunne!
Õhtusesse jõutrenni oli aga megaraske minna, kuna turi, käed ja õlad olid ujumisest sodid ja mega valusad - sellist lihasvalu pole kunagi varem pärast ujumist olnud. Sellegipoolest läksin jõusaali ja tegin tõsiselt raske jõutrenni - võtsin kergemalt ainult lõuatõmmetega, kuna turi oli üjudes vatti saanud. Jõusaal aitas samuti muremõtted ja päevase pettumuse peast pühkida, mis tõestab seda, et trenn on parim ravim!
Õhtul oli selline väsimus, mida pole vist kunagi pärast trenne tundnud, kuid pärast natukest puhkamist otsustasin minna kuttidega jalkat mängima (jalg on taas terve ja paranenud!!!) ja võtta vabalt, et oleks mida mäletada, mitte lihtsalt kämpas laagrit maha magada. Pärast hüppasime veel värskendavasse järvevette. See oli chill punkt üliraskete trennidega takistusi täis päevale.
Hommikune varajane ärkamine andis siiski pärast hommikusööki tunda ning enne trenni tuli väsimustunne ületada. Päevasesse trenni minek algas aga juba äpradustega, kui eelmise päeva blogipostitusest pool kustus, enne kui olime jõudnud selle avaldada. Trenn tõotas tulla põnev, sest küsisime paadi ning vennad plaanisid mind tulla filmima (kahju ainult, et pidin ujuma ilma ujumismütsita, kuna olin selle eelmisel päeval puruks tõmmanud.) Alguses otsustasin ujuda radade vahel ja ilma kalipsota, sest ilm oli imeline, vesi oli soe ning kuna päike küttis, siis sain samaaegselt ka päikest võtta. Võtsin kalipso veeäärde kaasa, panin selle hoolikalt varju, mille rätik sellele langetas ning lisaks oli see ka veel kotis. Ujusin alguses ilma kalipsota ning siis kui me otsustasime, et ujun ka üle järve läksin kalipsot selga ajama - ettevaatlikult nagu see käib. Kui kalipso oli juba pooleldi seljas ning ma sättisin veel jalgu paremaks, siis järsku "sulasid" mu sõrmed läbi kalipso ning märkasin ka kohe, et augud olid tulnud ka säärele. Ma ei suutnud seda uskuda - kas ilm oli tõesti nii palav, et kalipso muutus ka varjus liiga kuumaks?! Üritasin tujul lasta mitte langeda, kuid see ajas ikka tõsiselt närvi - esimesed augud mu uues kalipsos... ja eelnev jamamine blogipostitusega, kui juba oli trenni kiire. Seetõttu võtsin trenni eriti tõsiselt, sest tuju oli nii halb ja tekkis lausa trots, et ujungi rohkem. Kui esialgu oli plaanis teha pikk - 3 kilomeetrine trenn, siis otsustasin veel pikemalt teha, et ravida oma sitta enesetunnet. Lisaks kukkus ka objektiivi kork vette ning kadus järvepõhja.... Vendadega sai ka õnneks mega ägedad kaadrid nii et midagigi head vastukaaluks. Lõpuks ujusin radade vahel 200m + 600m ning viis korda üle järve, mis tegi kokku ligi 3600 meetrit, mis on seni pikim trenn, mis ma olen eal teinud (1h15min vees.) Alguses ei tahtnud kehv tuju kuhugi kaduda, kuid kui olin üksinda keset järve, kõrvus vaid veekohin, siis täitus süda tõelise rahuga, mured kadusid ning nii ma nautisin tõeliselt hetke ja sain aru, et ujumine on ikka tõeliselt mõnus. Keset järve ujuda oli nii vabastav tunne!
Õhtusesse jõutrenni oli aga megaraske minna, kuna turi, käed ja õlad olid ujumisest sodid ja mega valusad - sellist lihasvalu pole kunagi varem pärast ujumist olnud. Sellegipoolest läksin jõusaali ja tegin tõsiselt raske jõutrenni - võtsin kergemalt ainult lõuatõmmetega, kuna turi oli üjudes vatti saanud. Jõusaal aitas samuti muremõtted ja päevase pettumuse peast pühkida, mis tõestab seda, et trenn on parim ravim!
Õhtul oli selline väsimus, mida pole vist kunagi pärast trenne tundnud, kuid pärast natukest puhkamist otsustasin minna kuttidega jalkat mängima (jalg on taas terve ja paranenud!!!) ja võtta vabalt, et oleks mida mäletada, mitte lihtsalt kämpas laagrit maha magada. Pärast hüppasime veel värskendavasse järvevette. See oli chill punkt üliraskete trennidega takistusi täis päevale.
 |
| Joel sõudmas, Karl keset järve ujumas ja Hans filmimas. |
 |
| Õhtune chill jalka kuttidega. |
 |
| Hansu hommikune kõhulihaste trenn. |
 |
| Hans rattaga poodi ja tagasi, sest munch oli otsas. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar