12.07.14 Karli esimene triatlon - Tartu Milli Igamehe triatlon 2014

Eelneval päeval, kui Kurkalt bussidega lahkusime, siis läksime - mina ja Hans Tartus bussi pealt maha ning saime vanemate auto peale, kes olid õega tulnud Tartusse, et terve perekonnaga jälle Tartu Milli triatlonil osaleda - õde tegi lastedistantsi, mina - Karl elus esimest korda triatloni - Igamehe distantsi ning isa järjekordselt Tartu Milli täisdistantsi. Käisime Tartus ka expo alal, Sportlandi telgist, kust saime veel triatloni jaoks viimased vajalikud asjad - triatlonikombed ja ujumisprillid. Hansu panime bussi peale ja ise sõitsime kogu oma kolaga Tartust välja sugulaste juurde ööbima. Und oli mul kõvasti tarvis, sest väsimus laagrist oli ikka meeletu ja võistluse start juba kell 10 hommikul - mis tähendas kella seitsmest ärkamist...

Hommikul ärgates ei olnud mul enesetunne väga hea. Tundsin nõrkust ja väsimust ning ka kõhus keeras veidi. Asi ei olnud ärevuses, sest ma ei olnud üldse võistluse pärast närvis, vaid puhtalt treeninglaagri järgses väsimuses. Nii sõin hommikul korralikult kõhu täis ja sain sellest energiat ning kui me oma võistlusvarustusega juba Tartus olime, oli mul eneseunne väga hea ja vaim valmis. Kõige müstilisem asi oli juba enne võistlust, see, et ma sain teada, et ma võistlen oma õnnenumbri all, milleks on number 3! Ma pean seda numbrit oma õnnenumbriks mõistagi mitmel põhjusel, alustada võib ainuüksi sellest, et olen kolmik...

Pärast kui numbrid peal, ratas valmis, triatlonikombe seljas ning kõik vajalikud asjad kindlalt olemas, viisin ratta ja ülejäänud asjad vahetusalasse. Esimest korda (eriti just sellise suurtriatloni) vahetusalasse siseneda oli päris eepiline ning sealsel punasel vaibal kõndida. Lisaks käis mul klappidest 30 Seconds to Mars, et võistluseks veelgi rohkem motivatsiooni ja inspiratsiooni koguda. 

Ujumisalas tegin korraliku soojenduse, ajasin kalipso selga ja panin pähe oma uued megaägedad ujumisprillid - mul endal pole kunagi nii lahedaid prille olnud, alati ujunud kas isa prillidega või nendega mis talle enam ei sobi, seega hästi istuvad uued speedo prillid olid mega mõnusad. Ujumisalas teiste ujujatega, keda oli kahesaja ringis, olles tekkis ikka parajalt mõnus võistluseelne ärevus. Ujuda tuli 500m Emajões, allavoolu ning meid lasti vette Lodja sillalt, kust kõik vette pidid hüppama, kuid start oli mõnekümne meetri kaugusel asuvate poide vahel. Vette hüpata oli päris hirmus, sest ees oli juba palju ujujaid, kellest ühelegi ei tahtnud otsa hüpata. Samas see, et start oli eemal poide vahel oli väga hea, sest siis sai enne starti mõned tõmbed ujuda - sai tunde kätte ja samuti uued prillid ära proovitud, mis istusid lausa suurepäraselt! Poide vahel oli starti oodates oli naljaks aga see, et kuna keegi ei tohtinud poide vahelt kaugemale ujuda enne kui start on antud ning kuna tegemist on siiski voolulise jõega, siis üritasid kõik ujujad meeleheitlikult vastassuunas ujudes poide vahel püsida, nii ka mina. Usun, et tegemist oli väga koomilise vaatepildiga - kuidas kõik justkui kose ääre peal üritasid oma elu eest ujuda.
Ja siis järsku oli start antud! Ma ise sattusin enne vooluga võideldes suhteliselt ette ja keskele, mis oli tegelikult üpris halb koht, kuna kiiremad ujujad ujusid minust ette ning nii ma jäin igas mõttes kõikide teiste võistlejate keskele ning sattusin kõige hullemasse "pesumasinasse". Olles küll korra varem umbes sama paljude ujujatega koos ujunud, siis pead-jalad umbes kahesaja teise võistlejaga koos ujuda polnud mulle täiesti uus kogemus, kuid siiski ei ole see midagi väga meeldivad. Nii kipud kohe rapsima ning ei saa korralikult oma tempos ujuda, rääkimata pikkadest, rahulikest tõmmetest. Lisaks tõmbasin ma vahutavas vees kohe vett kurku ning hetk hiljem sain ka kellegi kannaga näkku - õnneks tabas löök nii õnnelikult prilliklaasi, et lõi prillid paremini paika, mitte eest ära, kuid pärast seda oli mul väga raske oma hingamist ja tempot korda saada. Lisaks oli päris palav ning kalipso pigistas tugevaltja pealekauba võistlusmomendis üritasin ikka teistega kaasas püsida, unustasin oma tempo ning alles kuskil võistluse poole peal üritasin hingamist rahulikumaks saada ning oma rütmi kätte saada. Sellest hoolimata ujusin väga hea aja 500m allavoolu 00:07:28. Sellist aega ei oleks ma ise osanud oodatagi, oleks arvanud, et alla 9, kuskile kaheksa kanti, kui täiega panen, kuid just hoidsin energiat teiste alade jaoks ka, seega olen ülimalt rahul. Vahetusalas ei läinud mul väga kiiresti, kuid samas ühtegi äpardust ei olnud, seega sai päris ilusti rattasse. Rattas oli algus raske, kuna ujumast tulles oli pulss 189, seega võtsin rahulikult, et pulss uuesti alla saada. Lisaks oli alguses, esimesel poolel päris pikk vastutuul, seega võtsingi pigem rahulikult, tõin pulsi alla ja hoidsin jõuvarusid ka jooksuks. Samas ei lasknud tempol väga alla langeda. Esimene pool, enne tagasipööret läks sirgel nii minust järjest üli palju rattureid mööda, kuid pärast laskumist ja tagant tuult sain tempo ülesse - hoidsin pikalt isegi laugel maal 40 keskmist ning tõusin mitu kohta ülesse poole. Rattas oli pärast nii hea enesetunne, et Tartu linna vahel püüdsin veel mitmed võistlejad kinni ning mäest ülesse ronisin ilusti possas, kui teised, kellest möödusin pidid püsti tõusma ja astuma hakkama. Rattas oli seega lõpuks minek ja enesetunne samuti väga hea ning esimest korda eraldistardi rattaga sõita oli samuti mõnus, suutsin ilusti 20 km possat hoida. Keskmiseks kiiruseks tuli 30 km/h, millega jäin täitsa rahule ning aeg: 00:40.06, kui arvasin, et sõidan umbes 45 minutit. Teist korda läks vahetusala jälle päris kiirelt ja läksin kerge sammuga jooksudistantsile. Jalad olid üllatavalt mõnusad pärast ratast ning pigem oli vaja hingamisrütm korda saada. Üritasin alguses rahulikumalt joosta, et mitte lõpus avastada, et energiat pole üldse järel. Arvestades siiski asjaolu, et olin just otse raskest treeninglaagrist tulnud ning et see oli siiski mu esimene triatlon, siis ei teadnud, et kas ja millal võib energia järsult otsa lõppeda ning nii kavatsesin lihtsalt enesetundest juhinduda. Sest otsus ju oli, et läbi tegema tulen kindlalt, ning kui treeninglaagri järel veel kuskilt leidub meeletuid energiavarusid, siis panen juurde. Hoolimata sellest, et alguses jooksus rahulikult võtsin oli samm kerge ja kiire ning nii möödusin teistest jooksjatest lausa lendleva kergusega. Jooksus oli tunne suurepärane ning kuna ei tundnud kordagi, et oleks raske, siis lisasin ainult tempot, et hoida siiski seda mõnusat piiri kus pidi juba korralikult pingutama. Joosta oli suurepärane ning jooksu ajal tundsin ennast tõeliselt elavana - see suurepärane emotisoon, mida koged vaid siis kui oled tõeliselt hetkes ja pühendunud, ning mida saab tõeliselt tunda trenni tehes või võistlustel, sest siis on su terve keha töös ja keskendub ühele eesmärgile. See on lihtsalt super emotsioon ning just selle nimel ma sporti teengi. Mõtestasin ja nautisin igat hetke rajal ja kuigi samal pidin pingutama, siis oli see lihtsalt nii nauditav! Kuna ma lõpuks tundsin, et energiat on, siis ajasin jooksus tempo päris kõrgeks ja hoidsin seda, sest soov võistelda oli ikkagi (juba ratta ajal) sisse tulnud ja kuna enesetunne oli ka päris hea. Nii möödusin mitmetest jooksjatest ja lõpus panin veel ühe vene triatleediga kõrvuti korraliku lõpusspurdi maha. Kahjuks pidin talle alla vanduma, kuid tänu sellele oli siiski lõpp põnev ning sain lõpuks anda endast siiski maksimumi! 5 km ajaks tuli 00:22:16, mis triatloni sees on täitsa hea tulemus! Meesjuunioritest 5. koha ja kokkuvõttes jäin 178 võistlejast 44ndaks.

Üldiselt jäin ma oma esimese triatloniga mega rahule, nautisin igat hetke rajal täiega ning hinges tekkis kripeldus juba järgmisel triatlonil osaleda, sellest pisikust ma vist enam ei pääsegi...

Päev jätkus aga nii õe, kui ka isa triatlonile kaasa elades, mis oli üli tore, sest nii kaua polnud oma sünnilinnas käinud ning sellise suurürituse raames (kui sama ajal toimusid ka Hansapäevad) oli Tartus lausa lust olla!

Karl enne võistlust Sportlandi Bottecchia rattaga viitamas oma õnnenumbrile 3, mis oli tol päeval ka ta võistlusnumber!

Pärast võistlust õnnelik ja väsinud!

Karl Tartu linnas mäest possas alla tulemas.

Kurka IX päev - 11.07.14 - Viimased trennid Kurkal ja hüvastijätt siinsete nõlvadega

Viimane hommikujooks

Hommikujooksud on Kurka ühed mõnusamad asjad - äratus kell 8, kiire hammastepesu, rivistus ja jooksma. Uni pole veel silmast läinud ja esimesed sammud on tõeliselt rasked, kuid kui siis Haanja nõlvade vahele keerad ja suvine hommikupäike juba kõrgelt sulle silma särab tuleb naeratus vägisi näole ja samm muutub lausa lendlevalt kergeks. Eriti suurepärane on see, nagu viimasel hommikul oli, kui klappidest tuleb lemmikmuusika (eriti sobilik (natukene unise meeleoluga) 30 Seconds to Marsi lugu - Bright Lights, mis meenutab meile kõigile kolmele just Kurka hommikuid ja Haanja mägesid.) See on lihtsalt suurepärane tunne, ning nii kaif oli seda viimast korda kogeda ning veel mõnusam pärast seda ka viimast korda suvehommikuselt soojas järvevees mõnuleda. Trenni tehes sünnivad tõelised mälestused!

Ülejäänud hommik kulus pakkimisele, mille arvelt vennad trennis käisid - mina (Karl) ainult puhkasin ja puhkasin, kuigi Alari soovitas teha kerge ujumise, kuid mu jõuvarud olid nii otsakorral, et otsustasin, et enne triatloni enam ühtegi trenni ei tee, vaid puhkan nii palju kui võimalik - ning seetõttu jäime koristamisega natukene hiljapeale, kuid saime ikkagi eeskujulikult kõik korda. Imelik, kui kiiresti see laager läks. Nagu poleks olnudki. Nagu alles oleksime jõudnud ja juba ongi läbi... Sellegipoolest möödus imelised seitse (+2 poolikut) päeva, mille jooksul tegin 20 pikka trenni - 6 pikka (+3 poolikut) ujumistrenni, mille jooksul ujusin 12000 m (12km!), 3 rattatrenni, mille jooksul sõitsin 124 km, ning 7 jooksutrenni (enamasti hommikujooksud) - 28,5 km ja 5 ülirasket jõusaali treeningut. Varsti saab valmis ka meie treeningfilm, kuhu on ka kõik mälestused ja rasked treeningud püütud, et kõiki neid pingutusi ja mälestusi ka visuaalselt teiega jagada!

Kurgjärvelt Taevaskojasse pildistama

Viimasel poolikul päeval jõudsin (Hans) teha veel hommikuse trenni. Kuid kahe tunni asemel tegin vaid kergelt poolteisttundi. Siis pakkisimegi asjad ja läksime bussi peale. Kuna mul oli aga plaan koheselt peale laagri lõppu edasi matkale minna, siis mina läksin Tartus koos Karliga bussi pealt maha ja vanemad võtsid meid sealt peale.

Loodetavasti järgmine aasta jälle

Täna on Kurka viimane päev... Päris kurb tunne on sees, sest siinne rutiin, loodus ja trennitegemine on kōik väga nauditavad. Hommikujookski tundub tavalisest lühem. Pärast hommikusööki koristame kiirelt kämpa, sest tahame jōuda veel viimasesse trenni enne kui siit lahkume. Võtame viimast!

Ilm on jahedam ja päris tuuline, kuid kuna mu (Joel) viimaseks trenniks on lõigutrenn Protsendikal, (see on ca 12%ne 250-meetrine tõus, kust jooksen üles 10 kiiret lõiku), siis olenemata veidi jahedamast ilmast olen poole trenni ajal juba läbimärg. Jooksin soojenduseks ca 40 minutit ja natuke alla 8 km ning venitasin mõned minutid, siis alistasingi lõikudega. Alari oli soovitanud, et teeksin lõigud umbes 50-55 sekundi pikkused ja nende vahele kuni 3 min puhkust. Mu lõigud tulid aga kõik alla 53 seki ja viimased tegin isegi kiireminigi, umbes 50 sek, lõikude vahelisel ajal kõndisin tagasi mäest alla, venitasin ja lõdvestasin lihased. Päris viimase lõigu otsustasin teha nii, et annan endast 100% ja jooksen nii kiiresti kui suudan. Selle ajaks tuli 46 sekundit ja pärast olin ikka täitsa läbi. Trenn oli väga intensiivne, kuid taastusin iga puhkepausiga ilusti ära, sellegipoolest olid jalad trenni lõpuks päris väsinud, kuid see tegi mulle pigem headmeelt, sest muidu oleksin tundnud, et ei andnudki endast viimases trennis maksimumi ja see näitas ka, et olen laagris päris korralikult trenni teinud.

Hea oli ka see, et Karl tuli mu viimast ja kõige intensiivsemat trenni filmima, sest siis on tulevas lühifilmis näha ehedat tööd, higi ja vaeva, mis arengusse tuleb panna. Justnimelt Protsendika lõigutrenn on minu jaoks Kurka kõige olemuslikum, raskem, kuid samaaegselt ka nauditavam trenn. Usun, et ta sai väga häid kaadreid ja head filmimaterjali.

Kämpat üle andes ja asju võttes jäime rääkima ühe mehhaanikuga, saades teada, et ka spordilaagri personal on meie blogi lugenud, mis valmistas vaid headmeelt! Samuti ütlesime ka, et tulemas on treeningvideo, mille valmides neilegi kindlasti teada anname! Oleme vendadega väga tänulikud ja rahul siinse laagri korralduse, sportimisvõimaluste ja toredate inimestega (nii treenerite, kokatädide, huvijuhi, arsti kui ka kõigi teistega), kes on teinud siinse olemise nõnda mõnusaks! Loodetavasti saame järgmiselgi aastal tagasi minna, sest Kurka on koht, kus kohtuvad toredad inimesed, suurepärased spordivõimalused, ilusad ilmad (vähemalt meil on iga aasta küll niimoodi vedanud), kaunis loodus ja motiveeritud sportlased! Suur aitäh kõige eest nii Alarile kui Kurgjärve Spordibaasile!

Teeksin ka lühikese kokkuvõtte sellest, palju sai joostud ja trenni tehtud: Liitsin kokku kõikide trennide kilomeetrid ja üllataval kombel jooksin sel aastal täpselt sama palju kui eelmisel: 152 km, kokku tegin jooksutrenne üle 17 tunni. Jõutrenne tegin kokku 7, millest kolm olid staatilised jõutrennid.

Kurka VIII päev - 10.07.14 - Viimane täispäev - kellel puhkus, kellel raske treeningpäev

Treeningu kõige olulisem osa - puhkus, puhkus, puhkus

Kuigi ma (Karl) olin juba ühe puhkepäeva teinud, siis sellest hoolimata olin ülejäänud laagri päevade jooksul ennast viimseni ära kurnanud ning eelmisel päeval mõlemas trennis olin tundnud, et jaks on kadunud ja jõud lihastes viimseni otsas. Ja kuna mu elu esimene triatlon on vaid kahe päeva kaugusel, on viimane aeg puhata. Olin arvestanud ka sellega, et laager väsitab mind nii ära, et ma lähen triatlonit vaid läbi tegema - kogemust saama, mitte võistlema. Sellegipoolest oli oluline, et enne võistlust nüüd kaks päeva puhkaksin. Nii ei läinud ma vendadega ka Kurka "maratoni" jooksma, mille üle on mul ainult hea meel, sest ei meeldi mulle sellist distantsi joosta - nii pikalt ei ole tore kannatada ning tean, et vendadega ei oleks ka võimeline võistlema. Selle asemel sõitsin veel rahulikult kaks tundi ratast - kerge trenn on lubatud ja tegin ka hommikujooksu natuke pikema, et oma paranenud jalale ka natuke katsetada. Pärast päevast trenni oleksin pidanud veel ka õhtul kerge ujumise tegema, kuid olin nii väsinud, et selle asemel lihtsalt puhkasin, magasin ja võtsin päikest. Tõsiselt mõnus oli vaba aega ja imelist loodust veel Kurkal nautida!

Kurkast on palju kasu olnud

Tänane päev algas küll samamoodi, kuid läks edasi veidi erinevalt, kui muidu. Alustasime taas hommikujooksu, supluse ja hommikusöögiga, kuid sõime vähem, et jõuaks toidu ära seedida, sest juba 1.5 h pärast hommikusööki, kell 11 oli "maratoni" start. Kõigepealt koguneti kell 10:30 Kurka kitsekujude juures, kus oli ka finiš ja kus jagati kõigile numbrisärgid. Kuna vanematele jagati kõige hiljem, tegime selle aja jooksul ära lühikese ca 5-minutilise soojendusjooksu ja siis võtsime enda särgid. Minu (Joel) number oli 110 ja Hansul 111. Kui numbrisärgid käes, jätkasime soojendusega - venituste ja jooksuharjutustega. Umbes 10 minutit enne starti tegime soojenduse lõpetuseks kaks kiiret lõiku mäest üles, mis viis finišisse, ühe umbes 80% maksimumist ja viimase täiega pingutades, et saada korraks pulss üles ja hing kinni, et valmistada keha võistluseks ette. Siis tuli hoida vaid lihased soojad ja võimalikult lõdvad. Kurka nn maraton on kokku natukene alla 9 km, täpsemalt öeldes tegelikult 8.25 (või vähemalt nii näitas mu Timexi GPS pärast võistlust) ja selle läbimiseks joostakse üht üle 4-kilomeetrilist ringi kaks korda, mille sisse jääb kaks väga ränka tōusu, mida nimetatakse Seina tõusudeks. Küsisime Hansuga enne Alarilt, kui kiiresti peaksime jooksma ja ta ütles, et nii kiiresti kui jaksate, sest arvatavasti ei ole kedagi, kes teiega võistleks ja kelle tempos saaksite joosta. Minu jaoks on alati lisaks füüsilisele ettevalmistusele väga oluline ka vaimne ettevalmistus - palvetamine ja osaduses olemine Jumalaga. Olen mõistnud erinevate kogemuste ja võistluste käigus, millised palveviisid on kõige rohkem jõuduandvad, toetavad ja kindlust lisavad. Oluline on paluda Jumalalt jõudu ja vastupidavust, kuid samas Kristuse nimel purustada ja hävitada kõik raskused ning valu, mis võivad võistluse käigus tekkida. Huvitav oli see, kuidas enne võistlust tundsin, et jalad on päris väsinud kõikidest trennidest ning isegi valutasid veidi, kuid siis tuli mulle meelde üks kirjakoht (Jesaja 40:29-31), kus on öeldud: "Tema annab rammetule rammu ja jõuetule jõudu. Poisidki väsivad ja tüdivad, noored mehed komistavad ja kukuvad, aga kes ootavad Issandat, saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad: nad jooksevad ega tüdi, nad käivad ega väsi." See andis mulle kindluse, sest teadsin, et olen väsinud, aga justnimelt seetõttu ei pea ma muretsema, sest pannes oma usaldus Jumalale, saan vajamineva jõu.

Jooks oli üllatavalt kerge ja nauditav. Jooksime koos Hansuga, raputades juba esimesel paarisajal meetril enamik teisi jooksjaid maha. Üllatav oli see, et esimese ringi lõpu poole tundsin paremal pool kerget pistmist, kuid hingamist ja sammu korrastades, lihaseid lõdvestades ja palvetades oli peagi valu unustatud. Tempo oli kiire ja samm kerge, kuid pärast kahte Seina tōusu, olid jalad juba päris kinni. Sellegipoolest sai jalad laskumisel hästi lõdvestatud ja esimese ringi lõpetades, Kurkalt läbi joostes ja teist ringi alustades oli enesetunne taas väga hea. Kõigest olenemata jäi meil teisel ringil tempo veidi aeglasemaks, kuid pärast tagasi mõeldes tundub mulle, et ning vahepeal tundus mulle, et Hans hakkab ära väsima.

Tegelikult on alati terve võistlus minu jaoks üks pidev palve ja osadus, sest isegi kui mul pole enam jõudu või jaksu, siis tuleb edasi liikuda usu najal, et see jõud antakse vajamineval hetkel. Ja see on täpselt see, mida ka kogesin! Olin kogu aeg valmis selleks, et "nüüd läheb raskeks", aga sellist tunnet praktiliselt ei tekkinudki, väljaarvatud päris lõpus, kui andsin endast ikka maksimumi. Muidu jooksime Hansuga terve jooksu koos, aga lõpus, teisest Seina tõusust üles joostes teadsin, et pean hakkama temaga vahet suurendama, sest ta on minust kiirem sprinter ja kui jooksen temaga koos lõpuni, võidab ta mind kindlasti. Seina tõusul tundus juba, et mu samm oli kergem ja Hans hakkab maha jääma, kuid mäest alla laskudes püsis ta mul endiselt kannul. Lõpuni oli jäänud umbes kilomeeter ja tõstsin üha tempot. Mõtlesin, et Hans jaksab mul kannul püsida, kuid finišisse jõudes olin teinud temaga juba paraja vahe sisse, nii et esimest korda võitsin Kurka maratoni, koguajaga 33:43, kui eelmisel aastal jooksin peaaegu minut aeglasemalt 34:39!

Pärast võistlust sai korralikult venitatud ja õhtuseks trenniks oli mul soojendusjooks ja jõutrenn.

Arvestades seda, kui kergelt ja hästi tuli tänane "maraton", tundub, et vorm on praegu väga hea, eriti, et jooksin selle peaaegu minut kiiremini kui eelmine aasta, enesetunne TriSmile'iks on super! Kurkast on tõepoolest palju kasu olnud!

Viimane täispäev - täis trenni

Viimase täispika päeva hommikul sai ärgatud kerge pingega, sest hommikuse pika trenni asemel oli jooksuvõistlus, millest Joel kirjutas pikemalt. Omaltpoolt võin öelda nii palju, et võistluse hetkel oli enesetunne väga hea, kuid juba esimese ringi lõpus Seina tõuse võttes tundsin, et just tõusudel läheb olemine raskeks. Jalgades jõudu enam polnud ja siis tuli teha pingutusi, mis tavapärast head rütmi ja kerget sammu rikkusid.

Sellise tundega teisele ringile minnes sain aru, et ilmselt kujuneb jooks jälle selliseks, kus Joel hoiab enamus võistlusest tempot ja kui ta selleks ajaks ära ei küpse, siis ilmselt läheb lõpus ka eest ära. Nii ka läks! Seega ta teenis oma võidu igati väärikalt. Ma veel naljatasin, et kuna kolm viimast aastat olen alati võitnud, siis eks üks kord tuleb ka teistel lasta võita.

Lisaks oli veel soov viimastel päevale pigem tõsisele trennile keskenduda. Tahtsin teha veel ühe jõusaali trenni ja nii ma ka tegin. Kohe pärast võistlust sai mindud jahedasse jõusaali, kus seekord tegin kõik samad harjutused ja seeriad, kuid ilma suutlikuseni. Õhtul tegin rahuliku pooleteisttunnise kerimise rattaga.

Kurka VII päev - 09.07.14 Ja ongi viimased päevad...

Viimane päev jõhkrat andmist

Kuigi Kurka laagri lõpuni on (koos tänasega) kaks täispikka ja üks poolik päev, siis minu - Karli jaoks on tänane päev viimane, kui teen veel rasket trenni, sest juba 12. juuli on mu esimene triatlon. Ei plaani seda küll väga raske võistluse korras tegema minna, kuid sellegipoolest peaksin pikast ja väsitavast treeninglaagrist ka enne puhkama, et ka teha natukene tõsisemalt, kui lihtsalt läbi sõita.

Hommikul tegin mõnusa hommikujooksu, klappides suurepärane muusika ning tundsin, et nüüd on küll väsimus võimust võtnud. Samm oli raske ja hullu jaksu ka enam ei olnud. Sellegipoolest rääkisin Alariga ja tundsin, et tahan veel viimast päeva tõsiselt pingutada, olenemata hommikusest väsimusest.
Nii tegingi päeval oma viimase jõusaali treeningu, mis oli selle laagris viies (!) ning tundsin, et tõesti, ka lihased on viimseni kurnatud. Sellest hoolimata pingutasin ausalt lõpuni ja andsin endast maksimumi, kuigi tulemus ei olnud nii hea kui viimases trennis, tundsin et andsin endast kõik. Pärast premeerisin ennast taastusjoogiga ja puhkasin korralikult. Alari ütles, et teeksin õhtul vaid lühikese ujumise - 1000m ja sisse 5x100 lõike, kuid ujusin ikka pikemalt ning lisaks veel ka üle järve, sest motivatsiooni oli korralikult. Pärast seda trenni tundsin küll, et nüüd olen endast kõik jätnud. Eriti super oli see, et Hans oli poest kalja toonud ja saime veel sauna - Kurkal haruldane ja imeline võimalus. Lisaks oli ilm ka ilus ja järvevesi mõnus, nii et see oli lihtsalt suurepärane lõpp seitsmepäevasele jõhrale andmisele ning mõnus algus triatlonieelsele paaripäevasele puhkusele.

Trenn ja puhkus käsikäes 

Täna võtsin enda (Joel) päevasesse trenni kaasa kaamera ja statiivi, et saada filmimaterjali meie tulevasse lühifilmi. Päevane trenn algas soojendusega, siis tegin taas jooksuharjutusi, sammhüppeid ja lõppu mõned lõigud. Sain nendest kõigist harjutustest päris palju huvitavaid kaadreid, millel on ka see lisaväärtus trennitegemisele, et näen ennast, seda kuidas harjutusi teen ja kuidas mu kehahoiak on ning siis oskan seda parandada, kui on vajadust.

Õhtuse trenniga läks aga veidi kiireks, sest päeval magasin kaua ja ei kiirustanud ka kohe jooksma, mistõttu tegin 40-minutilise soojenduse asemel 10 minutit ja pärast seda jõutrenni. Pärast seda saime nautida Kurka saunamõnusid ja saunas lihaseid lõdvestada, mis oli väga oluline, sest mul oli eriti täna hommikul (kuid päeval joostes läksid veidi paremaks) jalalihased eilsest pikast trennist päris valusad. Eriti oluline oli see mulle seepärast, et homme on "maraton", täpsemalt öeldes pikk jooks, umbes 9 km, mida tahan hästi joosta, sest see võistlus näitab, kui hea vormi olen saavutanud ja kui see läheb hästi, annab see ka enesekindlust nii TriSmile'iks kui ka SEB Sügisjooksuks. 

Taas pikkade trennide rüppes (lausa 4 trenni päevas)

Nagu ikka peale ärkamist tegin(Hans) hommikujooksu, venitused, lõuatõmbed ja kõhulihased. Tundub küll, et see selline kergem trenn, kuid nagu eelmises postituses mainisin, siis kulub sellele kõigele kokku 40-50 minutit, või isegi rohkem. Lõin täna mõttes kokku palju kõhulihaseid hommikul erinevate harjutuste ja seeriatega teen, ning sain, et kokku tuleb iga hommik 270 kõhulihast. See oli siis kuuendat hommikut järjest.

Päevane trenn oli taas pikem. Trennist midagi väga huvitavat kirjutada pole, mistõttu tegin trenni iseenda jaoks huvitavaks. Vahetevahel on meil KJK ühistrennides kombeks võistelda, kelle pulss läheb laskumisel madalamale, ehk mis tuleb trenni madalaim pulss. Kuna viimaste päevadega on minulgi pulss trennides taas päris madalale laskunud, siis mõtlesin ühel laskumisel, kui madalale selle saan. :D Täna trenni min. osutus 88 lööki minutis. 

Õhtul tegin aga kerge pooleteisttunnise kerimise ja venitasin korralikult. Homme viimane võistlus "maraton", kus jookseme 9km ja arvan, et seal läheb ikka päris korralikuks andmiseks. Ometi pole ühtegi puhkepäeva teinud ja igapäevaselt vaid treeningule keskendunud. Seega eks näis palju jõudu üldse homme üle on. Nagunii homme õhtul ju veel plaan trenni teha.

Õhtul läksime väsimusest ja homsest võistlusest hoolimata Karli ja teiste kuttidega jalkat mängima. Mäng kujunes lõpuks päris pikaks ja intensiivseks. Põnev ja hea mäng oli! Siis mõtlesin, et see nüüd küll jalgadele head ei teinud. Õhtuks olid jalad kinni ja väsimus veelgi suurem. Eks homme võistlusel hakkab nalja saama. :D

Kurka VI päev - 08.07.14 - Ilm nagu Keenias... või Paradiisis

Jalg jala ette

Tänane päev oli veelgi kuumem kui eelnevad, päeval oli varjus 30 kraadi ja päikese käes veelgi rohkem. Sellest olenemata tegin (Joel) täna pikka jooksutrenni, kokku 80 minutit, joostes umbes 15.25 km. Selleks, et selle 1 tunni ja 20 minuti jooksul ma päris ära ei küpseks ega ära ei nõrkeks, sõin enne trenni ühe Corny, panin pähe mütsi ja ümber vöökoha pudelivöö, kolme väikse pudeliga. Trenn oli tegelikult ülimalt nauditav. Päike paistis, kuulasin klappidest paari jutlust ja jooksin läbi kauni looduse. Vahetevahel pritsisin endale vett kaelale, näkku ja kehale, et end jahutada. Huvitav on see, kuidas erinevalt eelnevast kahest korrast, kui Kurkal olen käinud, on lihasvalu olnud väga hull, kuid praegu pole seda peaaegu et tekkinudki, jalad on lihtsalt veidi väsinud.
Õhtul tegin 40-minutilise taastava jooksu ja peale staatilised jõuharjutused. Jalad olid päevasest pikast jooksust päris kanged ning kahjuks läks sööma minekuga kiireks, mistõttu eriti venitada ja lõdvestada ei jõudnud, tegin seda aga õhtul.
Eelmisel aastal jooksin laagris kokku umbes 152 km, ei teagi, kas see aasta jooksen rohkem või vähem, mis-sest et tegelikult pole niivõrd oluline trennide pikkus, vaid nende kvaliteet ja suunitlus. Huvipärast arvutasin aga kokku, et olen tänaseks mõned kilomeetrid üle 100 jooksnud, eks näeb siis, palju laagri lõpuks kokku tuleb!

Selleks, et paremaks saada, tuleb edasi liikuda!

Esimene päev aega, et lihtsalt olla ja puhata

Ärkasime jälle hommikul kella seitsmest ning saime kogu vajaliku filmimaterjali jooksukaadritega. Nii kujunes hommikujooks pikemaks ja oma aja võtsid jällegi minu(Hansu) venitamised, kõhulihaste seeriad ja lõuatõmbed. See hommikune kerge trenn kujuneb mul üpris pikaks, alati umbes 40-50 minutiliseks(vahest isegi tund).

Täna oli minu teine kergem päev, kus pidin tegema vaid ühe rattatrenni. Mitte kaks nagu tavaliselt ja see trenn oli ka vaid 2 tundi. Kuna hommik oli nõnda kuum, siis otsustasin, et jätan trenni õhtusse. Tänu sellele õnnestus meil Joeliga koos filmida Karli ujumise jaoks materjali. Karl ujus kalipsoga üle järve, Joel sõudis ja mina toetusin üle paadi serva ja filmisin. Väga lahe oli, peale heade kaadrite sai ka palju nalja! :D Peale filmimise jäi täna väga palju aega, et niisama olemist nautida, leidsin aega raamatu lugemiseks ja päikese võtmiseks. Muidu tavaliselt veedan kogu vaba hetke trennis ja kiirustan paaniliselt, et õigeks ajaks sööma jõuda.

Kergemast päevast hoolimata sain trenni tehes aru, et jalad on ikka üsna väsinud. Nagu varemgi kirjutanud olen siis kergelt kerida pole nagu midagi, kuid raskematel tõusudel jääb samm iga päevaga töntsimaks.

Lisaks tuleb rõhutada tõsiasja, et igapäevaselt saab meeletult süüa ja Kurka toidud on lihtsalt parimad! Seega suur osa päevast saab täiskõhuga magatud ja ennast korralikult välja puhatud, nii tänagi.

Probleemid paradiisis - tuju rikutud, ainsaks lohutuseks ja rohuks raske trenn (Karl)

Hommikul pärast hommikujooksu ja selle filmimist tegin järves esmakordselt ka mõned otsad ujumist ning otsustasin, et hakkan seda nüüd iga hommik veel tegema.
Hommikune varajane ärkamine andis siiski pärast hommikusööki tunda ning enne trenni tuli väsimustunne ületada. Päevasesse trenni minek algas aga juba äpradustega, kui eelmise päeva blogipostitusest pool kustus, enne kui olime jõudnud selle avaldada. Trenn tõotas tulla põnev, sest küsisime paadi ning vennad plaanisid mind tulla filmima (kahju ainult, et pidin ujuma ilma ujumismütsita, kuna olin selle eelmisel päeval puruks tõmmanud.) Alguses otsustasin ujuda radade vahel ja ilma kalipsota, sest ilm oli imeline, vesi oli soe ning kuna päike küttis, siis sain samaaegselt ka päikest võtta. Võtsin kalipso veeäärde kaasa, panin selle hoolikalt varju, mille rätik sellele langetas ning lisaks oli see ka veel kotis. Ujusin alguses ilma kalipsota ning siis kui me otsustasime, et ujun ka üle järve läksin kalipsot selga ajama - ettevaatlikult nagu see käib. Kui kalipso oli juba pooleldi seljas ning ma sättisin veel jalgu paremaks, siis järsku "sulasid" mu sõrmed läbi kalipso ning märkasin ka kohe, et augud olid tulnud ka säärele. Ma ei suutnud seda uskuda - kas ilm oli tõesti nii palav, et kalipso muutus ka varjus liiga kuumaks?! Üritasin tujul lasta mitte langeda, kuid see ajas ikka tõsiselt närvi - esimesed augud mu uues kalipsos... ja eelnev jamamine blogipostitusega, kui juba oli trenni kiire. Seetõttu võtsin trenni eriti tõsiselt, sest tuju oli nii halb ja tekkis lausa trots, et ujungi rohkem. Kui esialgu oli plaanis teha pikk - 3 kilomeetrine trenn, siis otsustasin veel pikemalt teha, et ravida oma sitta enesetunnet. Lisaks kukkus ka objektiivi kork vette ning kadus järvepõhja.... Vendadega sai ka õnneks mega ägedad kaadrid nii et midagigi head vastukaaluks. Lõpuks ujusin radade vahel 200m + 600m ning viis korda üle järve, mis tegi kokku ligi 3600 meetrit, mis on seni pikim trenn, mis ma olen eal teinud (1h15min vees.) Alguses ei tahtnud kehv tuju kuhugi kaduda, kuid kui olin üksinda keset järve, kõrvus vaid veekohin, siis täitus süda tõelise rahuga, mured kadusid ning nii ma nautisin tõeliselt hetke ja sain aru, et ujumine on ikka tõeliselt mõnus. Keset järve ujuda oli nii vabastav tunne!
Õhtusesse jõutrenni oli aga megaraske minna, kuna turi, käed ja õlad olid ujumisest sodid ja mega valusad - sellist lihasvalu pole kunagi varem pärast ujumist olnud. Sellegipoolest läksin jõusaali ja tegin tõsiselt raske jõutrenni - võtsin kergemalt ainult lõuatõmmetega, kuna turi oli üjudes vatti saanud. Jõusaal aitas samuti muremõtted ja päevase pettumuse peast pühkida, mis tõestab seda, et trenn on parim ravim!
Õhtul oli selline väsimus, mida pole vist kunagi pärast trenne tundnud, kuid pärast natukest puhkamist otsustasin minna kuttidega jalkat mängima (jalg on taas terve ja paranenud!!!) ja võtta vabalt, et oleks mida mäletada, mitte lihtsalt kämpas laagrit maha magada. Pärast hüppasime veel värskendavasse järvevette. See oli chill punkt üliraskete trennidega takistusi täis päevale.

Joel sõudmas, Karl keset järve ujumas ja Hans filmimas.

Õhtune chill jalka kuttidega.

Hansu hommikune kõhulihaste trenn.

Hans rattaga poodi ja tagasi, sest munch oli otsas.

Kurka V päev - 07.07.14 - Trenn, söök, magamine, trenn, söök, magamine,trenn, söök, magamine...

Kaks rasket trenni

Täna hommikul ärkasime kella kaheksa asemel juba kella seitsmest, sest läksime vendadega hommikusi jooksukaadreid filmima. Nagu ikka, pärast seda sai tehtud tavapärane hommikujooks, järves ujumas käidud(järvevesi on tõeliselt soe, ei tahagi välja tulla!), ma(Hans) venitasin korralikult, tegin kõhulihaste trenni ja tõmbasin lõuga.

Hommikul teisse trenni minnes olin arvestanud, et palavuse tõttu tuleb pikk rattatrenn üpris kurnav. Tegin jällegi kaks Kurgjärve-Haanja-Võru-Rõuge-Kurgjärve ringi, kuid kuna eile olin jäänud trenni lõpus vee puudusesse(pudelid said tühjaks), siis täna käisin trenni vahepeal laagrist läbi ja täitsin pudelid. Enesetunne on siiani väga hea, kuid kuna Rõugest Kurkani on rada vaid tõusvas profiilis ja vahel hulgi väga ränki tõuse, siis täna selles meeletus palavuses oli väga kuum sõita. Haanjast alla Võrru oli hea ja kerge, jala kerima saades oli mõnus sõita. Kuid protsendikatel oli tunda, et jalgades on mitme pikka treeningu väsimus sees ja tõusud tulid raskelt. Ometi oli pikk trenn mõnus, mille jooksul oli aega, et omi mõtteid mõelda ja Eestimaa loodust nautida. Nimelt on mul plaanis kohe pärast Kurka laagrit jätkata oma Lõuna-Eesti trippi, võtan ette matka Taevaskotta, et saada lõpuks pildile jäälind! Treeninglaagris on küll väga mõnus, kuid pean tunnistama, et tegelikult igatsen juba loodusesse pildistama, sest see on tõeline kirg.

Õhtuse treeningu ajal oli meeskondlik ringteatejooks, kuigi oleksin pidanud õhtul tegema 1,5h kerge rattatrenni. Kuid kuna mul oli plaanis Kurkal teha nagunii 2x jõutrenni, siis see ringteatejooks sobis tänasesse õhtusse suurepäraselt. See oli enne jõutrenni suurepärane soojendus. Ringteatejooks kujutas endast 10x 100meetriseid lõike kümne-mehelise meeskonnaga. Kuna meie meeskond polnud just kõige tugevam, siis üldarvestuses kõige paremat kohta ei saanud, see-eest sain ise aga korraliku lõigutrenni teha.
Jõutrenni kavatsesin teha raske ja kõik harjutsued viimasel korral suutlikuseni. Eriti rahule jäin kangiga rinnalt surumisega. Teatavasti teen iganädalaselt samuti paar korda nädalas jõutrenni, kuid mitu nädalat polnud enam rinnalt surunud. Viimane kord tegin aga 60kg päris palju kordusi, täna tahtsin seda ületada! 60 kg tuli 8x, 8x ja viimasel korral suutlikuseni 12x! Vinge!
Teised harjutsed tegin ka korralikult pingutades ja venitasin pärast pikalt. Arvan, et tänane päev kujunes ilmselt üheks raskemaks terve laagri jooksul, päeva lõpuks oli mõnus rammestus!

Vaimse ja füüsilise tasakaal

Minu (Joel) tänasteks trennideks olid päeval ca 50-minutiline taastav trenn, mille sisse tegin neli kiiret 30-sekundilist lõiku ja õhtul lõigutrenn.Tänane päev oli sama kuum kui eile, kuid mulle meeldib tohutult see, kui saan jooksma minna Kurka metsade ja põldude vahele lõõmava päikese alla. Ainuke segav faktor on joostes see, et jooksu käigus võtab mu tuulde parv sääski, kärbseid ja parme, kuid samas võib seda võtta kui ka motivaatorit selleks, et mitte seisma jääda. :D
Õhtuse trenni asemel oli meil täna võistkondlik ringteatejooks, mille sain hästi enda kasuks pöörata, võttes seda kui lõigutrenni, milles oli kokku 10 umbes 100-meetrilist lõiku.
Haanja staadionile minnes, kus võistlus toimus, juhtus midagi väga võimsat. Alari oli palunud, et viiksime tema kossupoisid Hansuga staadionile. Üks poiss jäi aga meist väga palju maha, sest läksime kerge sörgiga ja ta ei jaksanud nii kiiresti minna. Läksin tagasi, et kindlaks teha, et temagi õigeaegselt kohale jõuaks. Pealtnäha nii tavaline sündmus oli mulle nii tähendusrikas seetõttu, et Jeesus räägib Piiblis, kuidas karjane ühe lamba kadudes jätab maha 99, et kadunud lammast leida. Poisile järele minnes ei mõlenud ma sellele kirjakohale, kuid pärast kui see mulle meelde tuli, mõistsin alles, mida olin teinud!

Pärast teist trenni läksin Vaikjärve paadisillale, et teha seda, mida mulle kõige rohkem teha meeldib: Piiblit lugeda, tekkinud jutluste mõtteid üles kirjutada ja päikest võtta. See on nii huvitav, kuidas sellest olenemata, et teen siin põhimõtteliselt kolm trenni päevas, pannes palju rõhku füüsilisele ja kuigi koguaeg on suur väsimus, on vaimne areng isegi veelgi suurem, kui muidu ja kuidas nende vahel on suurepärane tasakaal!

Back on track

Hommikul äkasin (Karl) samuti koos vendadega kell seitse, et hommikujooksu kaadrite jaoks materjali filmida, kuid pärast vendadega jooksma ei läinud, sest jalg oli ikka veel mega valus. Selle asemel kõndisin natuke ja venistasin korralikult ning pärast jahutasin jalga mõnusas järvevees.

Päevaseks trenniks oli üliraske jõutrenn, mida oli mõnus teha, sest eelneva puhkepevaga olid jõuvarud taastatud ning energiat oli korralikult. Olenemata veel vigasest jalast oli jaksu korralikult ning suurepärane tunne oli jälle tõsiselt trenni teha. Jõusaalis piinasin ma korralikult rinda, biitsa, kere- ning jalalihased. Rind ja jalalihased said eriti jõhkralt tehtud ning treeningu lõpuks oli ülakeha, kui ka jalad täiesti sodid. Jalgadele tegin kolm harjutust, millest üks oli täiesti uus - kükid kangiga - sama karjutust olin teinud varem kükipressiga. Ning kuna ma filmisin ka kaadreid meie treeningfilmi jaoks ja kuna ma tahtsin saada parimaid kaadreid, siis kolme seeria asemel tegin lausa 6. Pärast seda olid jalad täiesti sodid. 

Õhtuse trenni ajal ei läinud ma vendadega kaasa ringteatejooksule, kuna mu jalg ei lubanud mul ikka veel joosta ning minu jaoks on hetkel kõige olulisem jalg korda saada, kuna viie päeva pärast võistlen ma juba oma esimesel triatlonil. Sellest oli mega kahju, kuna eelmise aasta ringteatejooksust (ja üldse meeskondlikest võistlustest) on mega hea mälestus - eelmise aasta ringteatejooksu võitis minu võistkond vendade võistkondade ees tulises lahingus lõpuks pika puuga - kuid see aasta ei ole kahjuks treeningkoormuse, väsimuse, kui ka blogimise tõttu jõudnud ka teistes meeskondlikest õhtustest üritustest osa võtta. Sellest on siiralt kahju, kuna eelmine aasta olid võistlused väga toredad ning neid üritusi kroonis veel fakt, et meie võistkond võitis ka üldarvestuses...
Seega ringteatejooksule minemise asemel puhkasin ma natukene ning tegin siis raske rattatrenni. Päike küttis korralikult ning vahepeal oli kuumuse tõttu raske hingata. Ma ronisin eriti korralikult mägesid, et tulevaseks triatloniks veel viimane ettevalmistus teha. Pärast 1,5 tunnist rattatrenni olin higist läbimärg ning suundusin järve äärde trenni jätkama. Plaanis oligi sõita 1,5 h ratast + 0.5 h (1500 m) ujuda. Ujumine oli mõnusaks jahutuseks, kuid 600m peal tundsin, et nüüd küll enam ei jaksa. Ülakeha oli päevasest trennist ikka parajalt sodi ja ka rattatrenn oli õhtuse energia ära kulutanud. Sellest hoolimata ujusin 1100m ära. Pärast seda kiirustasin otse sööma.
Õhtul taastusjooki juues olin ülirahul, et nii päevases, kui ka õhtuses trennis endast ikka maksimumi andsin. Pärast sööki lebotasime vendadega järve ääres ja venitasime lihaseid.

Kurka loodus on ikka lihtsalt imeline ning selliste ilmadega on tunne, et treeniks justkui paradiisis!

Life is a beautiful struggle!
Vennad Antsonid

Karl rattatrennis lammastega.

Karl tõmbas õhtuses trennis oma ainsa ujumismütsi puruks. Nüüd peab trenni tegema ilma :(

Karl jõutrennis endast maksimumi andmas.

Joel Kurka paadisillal Piiblit lugemas

Hansu taastuvad ratturi randid.

Kurka IV päev - 06.07.14 - Karlil puhkepäev, vendadel tõsine andmine

Esimesed vigastused, puhkepäev ja filmimine

Hommikul ärgates oli väga ilus ilm - soe ja päikseline. Kahjuks mulle - Karlile varjutas seda üks tõsiasi - väljaväänatud jalg oli üle öö väga valusaks muutunud ning sõrm tegi ka aina rohkem haiget. Üritasin kiirelt enne rivistust ja hommikujooksu jalga venitada ning pärast venitust sain juba jala peale astuda ning kõndida oli normaalne, kuid hommikujooksule minnes jäin vendadest kiiresti maha, kuna jalg tegi haiget. Jooksu ajal üritasin sammu paremini seada ning valu oli väiksem, kuid siiski pingutusest oli pulss päris kõrge. Käisin ka pärast sööki arsti juures ning ta soovitas jalale puhkust anda. See sobis ideaalselt minu plaanitud puhkepäevaga. Kui vennad läksid trenni, läksin mina järve äärde võtsin kaasa oma ujumis-, päevitamisasjad ning tegevuseks sketchbooki ja filmimärkmikud. Kuna mul oli lõunasööginin aega 3 tundi ja selle aja jooksul oli vaja teha vaid kerge 23 minutit ujumist, siis sain pikalt lebotada, puhata ja Kurkal esimest korda vaba aja luksust nautida. Kuna mul oli plaanis teha lühike ujumine, kuna päike paistis ja veetemperatuur oli 20 kraadi (tegelikult usun, et 18 kraadi ja peamine vesi 20 kraadi), siis otsutasin ujuda ima kalipsota. Otseselt külm ei hakanud, kuid jahe tunne oli koguaeg nahavahel.  Lisaks oli suurepärane tunne oli Vaikjärve ääres päikest võtta ja Eestimaa loodust imetleda.
Kolmandaks trenniks tegin kerge kerimise ratast, seega puhkepäeval ei teinudki ühtegi jõusaali, vaid kerge jooksu, kerge ujumise ja kerge ratta. Õhtul oli mega mõnus tunne. Pärast käisime veel Hansuga eepilisi rattakaadreid filmimas. Kuna ratast kohapealt on suhteliselt mõttetu filmida - ilusaid kaadreid ei saa, kuna rattur vihiseb kaadrist kiiresti läbi, siis küsisime mehaanik Teedult, et kas ta võiks mind auto peale võtta ja kas ta viitsiks siis koos minuga natukene Hansul trennis kaasas sõita. Tore mees, oli nõus ning nii sain ma ka oma suurimat kirget nii ägedalt ja ekstreemselt rakendada - love filmmaking!!! Alguses filmisin ma Hansu nii, et istusin kõrvalistmel, kerisin akna alla ja pistsin pea ja käe kaamera ning steadycamiga autoaknast välja. Kui kiirus läks 60 km peale, siis oli ikka päris äge tunne. Veel vingemaks läks siis, kui ma istusin "piruka" pagasnikusse ning jätsime ühe ukse lahti. Nii ma seal istusin pagasniku äärepeal, ei hoidnud kuskilt kinni ja filmisin Hansu kes mägedest ülesse ronis, autol sabas. Mõnel korral pidurdas auto päris äkiliselt ning mina, kes ma olin ainult filmimisele süvenenud ja olin unustanud kuskilt kinni hoida, oleksin peaaegu sõitvast autost välja kukkunud. Seda enam olin rahul, sest kaadrid mis saime olid suurepärased nind kogemus oli megavinge!
Õhtuks oli ka vigastused tagasi andnud ning seega on lootus järgmistel rasketel treeningutel endast maksimumi anda. Kõige olulisem on siiski jalg korda saada Kurka jooksul, kuna minu esimene triatlon on juba 12. juulil...

Puhkepäev on mõnus, kuid siin tahaks endast ikkagi rohkem anda, seega ei suuda järgmist rasket trenni ära oodata...

Päevased söögikorrad - 100-meetrijooksud või maratonid?

Eile õhtul andis Alari mulle(Joelile) täpsed juhised edasisteks trennideks, mille järgi saan terve laagri trenni teha. Tänaseks päevaseks trenniks oli mul pikk rahulik jooks, mis oli väga mõnus kulgemine. Kuna ilm oli aga ülipalav ja ma unustasin kaasa võtta joogipudeli, tekkis trenni lõpu poole dehüdratsioon ja tunne, et olen justkui üle kuumenenud, mida näitas ka pulss, mis oli tavalisest kõrgem. Pikkade trennide ja kuumade suveilmade puhul on äärmiselt oluline, et oleks kaasas vett, millega saaks end jahutada ja peas müts! Üldiselt suviti trenni tehes on oluline oma võimeid mitte üle hinnata ja pigem teha trenni siis, kui päevane kuumus on juba taandunud või pole veel tõusma hakanud. 

Õhtul tegin trenniks 35-minutilise soojendusjooksu ja staatilise jõutrenni, mis koosneb harjutustest kõhule, külgedele ja seljale. 

Peale korralike trennide on siin toidukorradki justkui omaette trennid, sest süüa saab nii palju kui ise soovid ja söögid on siin tõepoolest ülihead! Naljakas asi selle juures on aga, et väiksemate laagrikaaslaste jaoks oleks tegu justkui mingi võistlusega, mitte pika ja rahuliku sööminguga, sest tihti lahkuvad esimesed juba 3-4 minuti jooksul. 10-15 minutiga on söökla praktiliselt tühi ja me lõpetame enda söögikorda veel järgnevad 15 minutit vähemalt, tundes, et oleksime justkui terve igaviku söönud, sest teised on juba ammu lahkunud.

Elu nagu Hispaanias

Hommikul tegin(Hans) tavapärase hommikujooksu, siis ujuma, siis venitused ja korralik kõhulihaste trenn. Päevane trenn oli pikk, tegin kaks korda Haanja-Võru-Rõuge-Kurgjärve ringi. Hea muusika ja ideaalne ilm andsid motivatsiooni juurde, erakordne tunne oli sõita ja meeleolu oli parim! :) Ülevalt Haanjast alla Võrru sõites tuli tõeline Hispaania flashback, sest maastik andis edasi sarnast meeleolu, päike säras taevas ja ilm oli meeletult kuum! Spidokas näitas päikese käes vahepeal lausa 34 kraadi, eks sellise ilmaga oli raske trenni teha ja raskeid tõuse võtta. Kerge tuuleiil tegi olemise vaid lihtsamaks. Lisaks vanade aegade meenutuseks on väga hea näha, kuidas tänu viimastele päikesepaistelistele päevadele on mu ratturipäevitus tagasi tulemas. Juba korralikud randid järgi. :D
Aga mu 3tunnisest trennist sai kogemata 3 pool tundi, teatavasti on mul raske mõistusele alluda, sest tahtejõud on niivõrd suur ja alati tahaks rohkem trenni teha. Tegelikult see ring oli lihtsalt veidi pikem, kui olin esialgu arvestanud ja kuna nägin, et nii saab täpselt 90km täis, siis olin ise olukorraga igati rahul.

Päeval sai jälle puhatud ja korraliku powernapi tehtud. Õhtune trenn oli enamjaolt kerge ja mõnus pooleteisttunnine. Nagu Karl juba ütles, siis esimese ringi sõitis Karl minuga kaasa ja filmis. Mille tõttu esimese ringi sai ikka korralikult kütetud ja tempot tehtud, aga ülejäänud trenni tegin rahuliku ja keriva, lasin jalgadel taastuda. Elu on siin tõeliselt mõnus ja mulle haigelt meeldib sedasorti rutiin, kõik täpselt nagu vanasti! Love it!

"Training never gets easier, you just get stronger."

Karl pärast ujumist "soojendusdressis", kurka loodust ja puhkepäeva nautimas ning päikest võtmas.

Esimesed vigastused. Murtud mees oma kämpa ees.

Hans ja Karl treeningfilmi jaoks üliägedaid rattakaadreid filmimas. #extremefilmmaking

Joel pärast päevast trenni ja suplust päikest võtmas

Joeli Kurka laagri treeningkava

Kurka III päev - 05.07.14 - Imeilus ilm, ümberjärve jooks ning Karlil, Joelil raske treeningpäev, Hansul kergem taastumine.

Hommikul mõnus äratav hommikujooks, järvehüppamine ja Karlil-Hansul kerged lõuatõmbed ning siis päevane trenn, mis oli täna meil kõigil oma individuaalsele spordialale keskenduv. Õhtul oli Kurkale omane võistlus Ümberjärvejooks. Selle puhul on tegemist võistlusega, mille rada kulgeb ümber Vaikjärve ja iga üks on iseenda eest väljas. Jooksurada on aga erakordselt tehniline, kitsas ja ja konarlik, täis kände ja väga porine. Paljudesse kohtadesse on asetatud suvaliselt lauad, mis peaksid raja läbimist hõlbustama, aga kui tuled ikka kiire hooga, siis see, et neid kohti läbida, on ikka väga keeruline.

Nii individuaalsete kui ka meeskondlike võistluste tõttu, ei jäta me trenni tegemata, ega tee kergemalt. Pigem on nii, et peale rasket trenni püüame lihtsalt veel nii hästi joosta, kui jõudu on.

Täna oli päevaseks trenniks mul (Joel) jooksuharjutuste ja sammhüpete trenn. Jooksin soojenduseks Haanja staadionini, mis on veidi rohkem kui 1.5 km kaugusel Kurkast, ja tegin seal trenni. Alustasin erinevate jooksuharjutustega, mida kordasin 3x ja siis tegin sammhüppeid. Alguses mõlemal jalal vahelduvalt hüpates, siis paremal jalal ja siis vasakul - kõiki 10 korda 5 hüpet. Trenni lõpetuseks tegin veel mõned kerged ja kiired alla 20-sekundilised 100-meetrised lõigud ning jooksin tagasi Kurkale.

Ümberjärvejooks - jooksu ajal tundsin, et mul pole sellist kiirust, nagu eelmisel aastal, sest pole saanud kevadel nii head põhja alla. Olin natuke pettunud, et jooksin halvemini kui eelmisel aasta, kuid samas on ka rada märksa kehvemaks muutunud ja kohati tuli võtta tempo täitsa alla, et mitte jalga välja väänata, juurika taha koperdada või kuskile mülkasse astuda.


Täna oli minu(Hans) päevaseks trenniks vaid kerge 2-tunnine rattatrenn, et jalad taastuksid eilsest päevast. Sest eile õhtul olin rääkinud ka oma (KJK) rattatreeneriga, kes arvas, et eile olin trennitegemisega võibolla isegi veidi üle pingutanud. Sest see aasta ju Hispaanias kevadlaagris ei käinud ja seetõtu ei ole sellist põhja all nagu eelmisel aastal. See küll ei tähenda, et poleks talv läbi ja ka kevadel võhma kasvatanud, sest pikad, kuni 12-16 tunnised matkad(pildistamas käimised) looduses on ikkagi väga head vormi hoidnud. Ratast on lihtsalt vähem sõidetud. Treener arvas, et nüüd ei tasu väga hullu ka panema hakata, vaid TriSmile'le tuleb minna ikka värske, puhanud ja võimalikult hästi ettevalmistanuna. Panime neljaks nädalaks paika korraliku ettevalmistava treeningkava. Praegu, esimesed kaks nädalat sõidan rohkem võhma alla(teen pikemaid trenne) ja siis hakkan lõike tegema ja kiirust kasvatama.
Ühesõnaga see kerge trenn oli väga mõnus ja isegi 6x protsendikaid võtta polnud mingi probleem. Jalad on täna veel väga head!

Ümberjärvejooks - peale lõunasööki ja päevast uinakut oli olemine ikka üpris kehv, täiega uimane ja väsinud. Seetõttu väga suuri ootusi ei pannud, sest lihasedki olid kergelt väsinud. Kuid, kui olin korra raja läbi jooksnud ja korraliku soojenduse teinud(venitused ja jooksuharjutused), siis oli enesetunne juba päris hea. Jooksu ajal hakkas tegelikult pingutusest kohe päris halb ja raske oli end sundida kiiremale tempole. Ometi läbisin raja üllatavalt kiiresti ja tulin oma ajaga teiseks. Pärast enam rohkem trenni ei teinud, vaid venitasin korralikult. Tänane päev kujuneb ilmselt üheks kergemaks siin laagris. Sest treeneriga rääkides selgus, et siin ei teegi ühtegi puhkepäeva, esimene puhkepäev tuleb alles peale laagrit. Kaks järgnevat päeva tulevad aga pikad, hommikul 3h ratadtrenni ja õhtul 1,5h peale.

Mina (Karl) tegin päevaseks, teiseks trenniks mõistagi ujumist. Eelneva õhtu kehvast trennist ja iiveldusetundest hoolimata läksin siiski motivatsiooniga trenni. Ilm oli ka ilusaks läinud ning tegelikult oli kalipso suurepärane. Kartsin, et mul hakkab isegi kalipsoga 15 kraadises vees külm (sest mul endal on rasvaprotsent nullilähedane ning pole "polstrit", mis sooja hoiaks. Ujujale pole see seega hea...), kuid see hoidis suurepäraselt sooja ning libisemine oli samuti hea. Lisaks, kuna ma olin varem ujunud vaid isa kalipsoga, mis oli mulle igaltpoolt suur, siis oma väga kehasse ja sobiva suuruse kalipsoga oli lausa lust ujuda. :) Kuna päevane trenn on kõige olulisem, siis otsutasin ujuda vähemalt 2 km. Teadmata, aga kas mul hakkab paha või mitte, ei tahtnud ka pikemat trenni ette võtta. Lisaks, kuna ujumine võib muutuda trennis väga üksluiseks, siis viimastel kuudel Kalevis tehtud trennidest mäletan, et 1500 m peal on tekkinud motivatsiooniga raskusi ning väga ei jaksa/viitsi pikemaid trenne teha. Seega 2 km ja pikemad trennid on olnud mulle viimaselajal vaimselt väga väljakutsuvad.
Esimesed 1000 m ujusin ma järjest, mõnusa tempoga. Pigem rahulikult, sest ma ei tahtnud, et mul hakkaks paha, kuid samas ei lasknud ka tempol väga alla minna. Ajaks tuli 20.47.18, mis oli parem, kui näiteks eelmisel aastal TriSmile'il ujutud aeg (21 min 20 sek). Trenni ajal mõtlesin vahepeal, et huvitav kas läheb raskeks ka, et enam ei viitsi, kuid libisemine oli suurepärane, enesetunne nii samuti ning vaimselt ei läinud samuti raskeks. Ujudes mõtlesin, et küll on ikka mõnus ja, et see kalipso on ikka super - motivatsioon ujuda oli tagasi ning enesetunne parem, kui kunagi varem. Siis ujusin otsa veel kaks kiiremat 500 m ning siis pidi Hans tulema mu trenni filmima, kuid kuna tal läks kaamera toomise, kui ka filmimisega päris kaua aega, siis oma üllatuseks ujusin ma lõpuks kokku 2700m, mis on juba päris pikk trenn. (Eelmisel aastal, selleks ajaks olin ma teinud oma pikima trenni 2300m.) Seega selle trenniga jäin ma tõsiselt rahule. Pärast veest välja tulles olin ikka päris läbi ning ülakere oli terve päev pärast raske ning lihased väsinud. Trennis juhtus siis ka väike õnnetus - nimelt ei näinud ma, et ma olen juba raja otsas ning lõin nii sõrme valusalt vastu raja otsa/silda ära. Õhtul läks mul pöial paiste ning valutas hullult. Loodan et asi ei ole väga tõsine. Kuna ma tahtsin oma esimeks triatloniks harjutada ka otse ujumast rattasse minekut, siis tegin otse kiirelt pool tundi ratast ning jõudsin napilt sööma.
Pärastlõunal ei plaaninud ma alguses üldse ümberjärve jooksule minna, kuna oli esimesel õhtul joostes jalalaba sirutaja lihase kergelt ära tõmmanud ning tänaseks oli hakanud see päris tõsiselt valu tegema. Esialgu lootsin, et ei ole midagi hullu, kuid järgmisel päeval oli lihas päris valus ning ka kõndimine tegi haiget. Lisaks olin ma päevasest raskest ujumisest ikka veel väsinud ning kõigetipuks ei ole ma enam pikalt jooksutrenne teinud ning ei pea ennast enam teabmis tugevaks jooksjaks, vähemalt vendadega võrreldes. Sellegi poolest otsutasin vahetult enne starti siiski joosta, tegin ülilühikese soojenduse ning jooksin siiski täitsa hea aja. Pärast seda tegin jõusaalis otsa raske trenni, mis kujunes eriti raskest, kuna lihased olid ujumisest ikka veel pehmed ja väsinud. Pärast seda premeerisin ennast esimest korda ka taastusjoogiga ning puhkasin terve õhtu. Alari soovitas teha nüüd pärast kahte ülirasket treeningpäeva kerge puhkepäeva. Mulle tuli see variant kuidagi üllatusena. Ei tea isegi miks, kuid olin mõelnud, et kui on ikka nähtud ette kolm trenni päevas ja kaks neist kahe tunnised, siis kuidas ma saan päevase raske trenni asemel ujuda vaid kergelt 25 min. Seega see oli väga positiivne üllatus, et on aega puhata, sest tegelikult areng otimub just puhates. Kuna ilm tundus ka aina ilusamaks minevat siis otsustasingi, et keha on juba nii rasket koormust saanud, et luban endale homme rohkem puhkust - teha kergemaid trenne, päikest võtta, kui ka lasta puhata nii oma vigastatud jalal ja pöidlal.
Päeva lõpuks olin täiesti sodi ning kõik lihased valutasid, seega tulevane puhkepäev tundus tõelise preemia ja lebotamisena.

Olge mõnusad, tehke trenni ja nautige imelist suveilma,

Joel, Hans ja Karl

Hans hommikul lõuga tõmbamas.

Karl hommikul lõuga tõmbamas.

Joel pärast Ümberjärvejooksu.

Karl pärast rasket trenni oma uue ZOOTi kalipsoga

Vennad koos pärast Ümberjärvejooksu.

Hans enne rattatrenni oma KJK vormis.

Vanad ja uued jooksujalatsid, go NIKE!

Kurka II päev - 04.07.14 - Joel

Pärast hommikujooksu, koristamist ja väikest puhkust küsisin Alarilt, millise trenni peaksin tegema. Ta vastas lihtsalt, et terve Kurka jooksul on päevased trennid arendavad ja raskemad ning neid on kolm erinevat: 1) pikk aeroobne trenn, mis arendab vastupidavust, 2) kiire anaeroobne lõigutrenn või 3) jooksuharjutuste ja sammhüpete trenn. Õhtused trennid on aga üldiselt kergemad, mille ajal teen kas soojendusjooksu ja jõutrenni või kerge taastava jooksu.
Täna tegin päeval korraliku lõigutrenni - alguses soojenduseks 15 minutit, siis 10 minutilist kiiret lõiku, umbes 03:20 tempoga ja iga lõigu vahele 2 minutit rahulikku sörki, lõpetuseks tegin umbes 10-minutilise lõdvestava sõrgi. Trenn võttis kokku ca 55 min. Tegu oli mõnusa jooskuga, lõigud olid kerged ja kiired, erandiks vaid eelviimane lõik, mis tuli teha üles Protsendikast ja oli seetõttu paras pingutus.
Minu jaoks on jooksmisel lisaks trenni tegemisele ka vaimne väärtus, sest see on mulle parimaks ajaks Jumalaga koos olemiseks, palvetamiseks ja erinevate vaimsete teemade üle mõtlemiseks, sest samal ajal kui keha liigub, saab mõistus hästi tööd teha. Jooksmise ajal tekib palju häid mõtteid ja seoseid näiteks erinevate kirjakohtade või usuga seonduvate mõtete vahel. Talvel, kui tegin kuni 3.5-tunniseid matku, kuulasin alati mingeid huvitavaid jutlusi, ühendades kaks lemmiktegevust.
Üldiselt saan aga mõtlemisele keskenduda, kui teen rahulikke, mitte arendavaid trenne, kuid otsustasin eile soojendusjooksu ajal kuulata ühe pastori jutlust. Pärast seda, lõike tehes, oli väga huvitav, kuidas mul tekkis erakordselt palju erinevaid mõtteid jutluste jaoks, kuigi keskendusin peamiselt ikkagi trennile ja tavaliselt tekib mõtteid vaid rahulike trennide ajal! Põhjuseks võis olla ka Kurkat ümbritsev kaunis loodus, mis on minu jaoks alati väga inspireeriv, peegelduseks selle Looja suurusele ja vägevusele!

Päeval, pärast trenni ja sööki oli aega natuke lugemiseks, puhkamiseks ja magamiseks.

Õhtuseks trenniks tegin jõutrenni ja enne seda lühikese soojendusjooksu, ca 15 min, sest Hans palus, et teeksin temast pilte ja Karl, et filmiksin tema ujumistrenni tuleva lühifilmi jaoks. Jõutrenn oli väga mõnus ja hea, kuigi üldiselt teen jooksmiseks võrreldes harva jõudu, meeldib see mulle väga.

Pärast trenni pidime kiirustama sauna, mis on Kurka üks parimaid võimalusi! Eriti laagri lõpu poole, kui lihased on juba valusad ja väsinud. Kuumast saunast otse jahedasse, 15-kraadisesse järvevette hüpata, oli tõeliselt nauditav!
Õhtuks läks ilm siingi ilusamaks, soojemaks ja päikseliseks, päeva kõrgeimaks temperatuuriks oli 21 kraadi.

Õnnistatud ja mõnusat suve jätku teile!
Joel ja vennad

Kurka II päev - 04.07.14 - Karl

Minu jaoks oli hommikujooks väga mõnus ja mitmeti huvitav. Esiteks, kuna ma polnud kaua jooksnud ning eelneval päeval enne Kurkat olin teinud ka pika rattatrenni, siis andsid jalad juba natukene tunda. Lisaks võtsin ma trenni kaasa steadycami ja kaamera, mis tegi trenni raskemaks, kuna kaamera ja steadycam kaaluvad umbes 3 kilo, aga samas nii äge on treeningud ja filmimine - minu kaks suurimat kirge - ühendada!
Kuna ilm oli aga sombune ja vihmane, siis päevase trenni ajal ma ujuma ei kippunud. Eriti, kuna veetemperatuur oli vaid 15 kraadi... ja ka hoolimata sellest, et mul oli uus kalipso, otsustasin esimeseks raskeks trenniks teha jõusaali - rinna/jalgade trenni. Selle trenni kõige olulisem harjutus on kangi rinnalt surumine pingil. Kuna enne olin ma pikalt teinud trennis seda harjutust 70 kg (kõige paremas trennis 9x, 9x, 12x), siis rääkisime treeneri (Alari Põlluga) ning otsustasime, et proovin esimest korda trenni teha 75 kiloga. Seerias 6 kordust, aga nüüd siis 3 seeriat x6 ja üks seeria suutlikuseni. Jõusaali soojenduseks käisin Joeliga paduvihmas jooksmas (selline ilm  on ainult motivatsiooniks!)
Kui jõusaalis rinnalt alustasin, siis 75 kilo ei olnudki nii raske kui ma arvasin, kuid pingutada tuli siiski kõvasti. Eriti mõnus oli rinnalt surumist teha, kuna jõukas oli üks sats ees, kelle hulgas on ka meie head sõbrad, seega kutid olid abis julgestamas ja nii oli hea julge teha viimase piirini. Uue harjutusena tegin ka rinnale hantlitega kaldpinnal lendamist. Suhteliselt ruttu sain tehnika selgeks ning mõnus oli teha. Lendamise vahele tegin ka biitsa, kuid ka see oli natuke teistmoodi, kui varem, sest tegin 30 kg kangiga, kui varem olin teinud hantlitega. Lisaks tegin korralikult jalgu ja kerelihaseid - kõhtu ja külge. Jõusaali võtsin kaasa ka kaamera, et motiveerivaks spordifilmiks materjali filmida.
Pärast jõusaali käisin kiirelt pesus ja tormasin sööma. Kõht oli nii tühi, et me vendadega sõime kolmekäigulist lõunat 45 minutit. Pärast seda oli nii raske olla. Kurka kõige raskem hetk ongi pärast sööki, sest siis on väsimus nii raskest trennist, kui ka meeletust söömingust. Pärast oli hea tunnike lebotada/magada, kuid järgmiseks trenniks tundsin, et ei ole küll jaksu minna, et kõht on veel täis...
Kuna ilm läks aga ilusaks, siis oli ind küll ujuma minna ning oma uut kalipsot proovida. Otsustasin teha 45 minutit ujumist ja otsa kerida kergelt pool tundi ratast, et saada uuesti mõnus ujumise vorm (viimaselajal on motivatsioon ujuda null ning seega olen viimastel kuudel ujunud minimaalselt) ning saada ka harjutada, et kuidas on ujumisest rattasse minna - sest vahetult pärast Kurkat (12. juuli, Kurka lõppeb 11. juuli) teen ma oma esimese individuaalse triatloni (Tartu Mill triatlon.) Kalipso selgasaamisega oli natuke pusimist, kuid sain ilusti hakkama. Esimene kokkupuude veega oli imelik, sest see oli mul esimene kord see aasta ujuda avaveekogus, kui ka kalipsoga. Mitte midagi ei näinud ja lisaks kalipso float'iv tunne oli imelik ja harjumatu. Veel läks ujumine kiirelt ja libedalt, nii et esimene ujumistrenn oli väga imelik...
Kui pärast 500 m korraks veepeale selile floatima viskasin hakkas pea ringi käima ning süda läks pahaks - justkui nagu oleks merehaigeks jäänud?! Sellegipoolest ujusin edasi. 200 m jooksul läks enesetunne halvemaks ja tundsin lisaks kuidas nii kalipso, kui ka pulsivöö pigistavad. Raske oli hingata. Ronisin veest välja ja kõik käis ringi. Kalipso pigistas ja ajas iivedama. Mõtlesin, et kogun ennast ja teen trenni edasi, kuid pärast 5 min võitlust iiveldusega tundsin, et pean trenni katki jätma. Sellest oli väga kahju, sest olin ujunud vaid 700m ning (45min ujumist + 30 min ratast) korraliku trenni asemel sain ujuda vaid 15 min. Samas, kui õhtul isale helistasin, siis ta ütles, et uuesti pärast pausi kalipsoga ujumine võtabki harjumist ning kui tegemist uue kalipsoga, siis pigistabki alguses eriti tugevalt - et pean lihtsalt vaikselt, rahulikult alustama. Seega õhtune trenn jäi lühikeseks ning tekitas nii füüsiliselt, kui ka vaimselt kehva enesetunde. Pärast sai õnneks sauna, kuid seal ei julgenud väga olla, sest kartsin, et iiveldus tuleb tagasi.
Kokkuvõttes oli õhtul tegelikult päris hea olla, kõhu sai korralikult täis ja lihased valutasid mõnusalt raskest jõutrennist! - Karl

Kurka II päev - 04.07.14 - Hans

Hommikul äratus kell 7.50, mõõtsime hommikused pulsid, rivistus kell 8.10, peale seda hommikujooks ja siis ujuma - sellest saab meie igahommikune rutiin. Tänane hommik algas vihmaselt ja uduselt, laagri pealväljakul olev termomeeter näitas vaid 11 kraadi, Haanja mäed olid mattunud tiheda udu sisse.

Hommikul jooksime kergelt Kurkalt Haanjasse ja tagasi(kokku 3km) ja siis otse Vaikjärve ujuma. Sellised suvehommikud, kui väljas on tõeline leitsak ja palavus annab juba kella 8st tunda, on mõnus järvevesi vägagi kutsuv ja värskendav. Kuid tänane hommik oli niigi külm ja joostes panime juba mitu kihti selga, siis tundus järve hüppamine küll kõige ebameeldivam tegevus. Tuli mõtlemata ära käia ja pärast välja tulles oli erakordselt värske tunne! Mina(Hans) võtsin veel eesmärgiks, et tõmban iga hommik lõuga ja venitada. Seda kerget hommikujooksu nimetame järgnevalt esimeseks trenniks.

Hommikusööki saab kella 9st ja pärast seda on aega, et kämpasid koristada ja puhata. Minu puhul on aga ajast pigem puudu, sest kui soovin teha pikki rattatrenne, siis kahe söögikorra vahele suudan need vaevu ära mahutada.(Hommikusöök kella 9st, lõuna 14st ja õhtusöök kell 19st) Seega igapäevaselt jääb mul Kurkal oluliselt vähem aega puhkamiseks, kui teistel - lähen trennidesse varem ja saabun hiljem. Sest praegu on erakordselt oluline teha pikki rattatrenne, et taastata üldist füüsilist vormi pikkade distantside suhtes. Sest TriSmilel pean sõitma 100 km eraldistarti ja organism peab selleks eelnevalt valmis olema.

Veidi lähemalt TriSmile111 võistlusest: selle puhul on tegemist 111km distantsiga, kus esmalt ujutakse 1 km, siis sõidetakse 100km ja võistluse lõpetab 10km jooksu. Triatleedid teevad seda ka individuaalselt, kuid teine võimalus on teha seda meeskondlikult, täpselt nii me teemegi. Selle distantsi puhul on selgelt näha, et ratas on kõige kaalukam, sest ajaliselt jääb see rohkem kui kahe ja poole tunni kanti. Ujumine võtab alla 20 minta ja jooks alla 40 minuti. Seetõttu lasub minul omamoodi kohustus ja see innustabki mind terved päevad trennis olema.

Teine, päevane trenn on päeva kõige olulisem ja tavaliselt ka kõige pikem. Mina läksin päevasesse trenni juba poole 11st, sest olin plaaninud, et teen ühe pikemat sorti trenni. Vihmase ilma tõttu tõmbasin selga oma vanad Kalevi Jalgrattakooli(KJK) riided, sest ei soovinud lumivalgeid ja täiesti värskeid Sportlandi riideid kohe esimese trenniga ära rikkuda.
Kui eilne intsident rattaga tõmbas mu motivatsiooni ja tuju täielikult alla, siis tänane hommik oli hoopis vastupidine. Sest minu puhul on tegemist climeriga ja esimest tõelist trenni ootasin väga suure entusiasmiga, tahtsin juba neid tõuse võtta. Lisaks andis ülevale meeleolule veelgi rohkem juurde see ilm, sest armastan trenni teha, kui sajab paduvihma. Seega sõita üksinda, keset tõuse, laskumisi ja kitsaid kurvilisi Lõuna-Eesti teid, kui mõlemal pool ümbritseb mets ja kõrgemad künkad on mattunud udusse, on parim kooslus. Seetõttu läks 3 ja pool tundi trenni märkamatult. Meil oli trennis kombeks öelda selle peale: "Kasvata iseloomu, mis sa nendest pilvedest ikka vahid." Ühesõnaga, trenni tuleb teha trenni pärast, mitte muretseda kas taevast võib midagi alla sadada või mitte. Pealegi, pole vale ilma, vaid on lihtsalt vale riietus. Trenni lõpuks oli temperatuur tõusnud ja ilm pehmemaks läinud. Jõudsin vaevu, kerge hilinemisega, sööma. :D
Päevane trenn ise oli aga päris raske, sest sõitsin üle-eelmise EMV rada, millel on hulganisti tõuse ja laskumisi ning kaks protsendikat. Mis on umbes 12 %, kuid ühe tõusu maksimaalne protsent ulatub isegi 17%. Trenni lõpuks, kui olin mõlemat tõusu võtnud juba 5x andis jalad ikka tublisti tunda.

Peale söömist oli aega natukenegi puhata, sest õhtul(kolmas trenn) oli plaanis teha vaid kerge taastav trenn. Nii sõitsingi poolteist tundi kergelt ja kerivalt, hoides pulsi madala. Täna sai siis sõidetud kokku 5h ja kerge hommikujooks. Mina olen igati rahul! - Hans

Tagasi Kurkal!! (I päev)

Eile varahommikul sai uuesti alguse kauaoodatud Kurgjärve Spordilaager, minu(Hansu) jaoks on see juba neljas järjestikune aasta. Päeval jõudsime Kurkale ja saatsime oma õe tagasi kodupoole, kes oli just laagris olnud. Saabusime eile ja tuleme tagasi järgmisel reedel(3.-11. juuli), seniks aga ohtralt trennitegemist ja palju lugemist teile! ;)

Kurkale jõudes saime kätte oma kämpa ja läksime koheselt sööma. Teatavasti on Kurka toit parim, sest süüa saab meeletult ja tühja kõhtu pole vaja taluda. Täpselt see, mida sellise treeningu puhul vaja läheb. Vendadega naljatleme, et söömingud on isegi raskemad kui päeva jooksul tehtud trennid. :D

Kuna jõudsime Kurkale poolest päevast, siis esimesel päeval jäi aega vaid õhtuse trenni tegemiseks. Koheselt tabas mind aga tõeline tagasilöök, millega polnud osanudki arvestada. Rattasport tuletas taas meelde, et on tegemist siiski tehnikaspordiga ja igasuguseid äpradusi võib juhtuda. Üks kämpa kaaslane tabas õnnetult mu ratta tagukäikari trossi, mille tagajärjel tross purunes. Sellega oli veel nii, et vennad kutsusid esimese trenni puhul koos jooksma, aga mina ütlesin veel, et ei, tuhin on sees nii suur, et kindlalt tahan kohe ühe mõnusa rattatrenni teha! Kuid näe imet, hetk hiljem oli purunenud tross ja korraks tundus, et pean leppima faktiga, et Kurkal ei tee ühtegi rattatrenni. See oli tume hetk, tuju oli rikutud ja sees tunne, et miks kurat ma siis üldse Kurkale tulin. Kellegi positiivsed mõtted ja ideed ei jõudnud minuni, võtsin siis aga isaga ühendust ja uurisin, kas annaks kuidagi trossi vahetada. Ta pakkus välja, et sõidaksin Võrru ja laseksin Hawaii Expressis trossi ära vahetada. Kahjuks oli aga Hawaiil käed-jalad tööd täis ja alternatiiviks osutus  Võru teine spordipood Silja Sport, kus sai olukord kiirelt lahendatud. Siiralt tänulik selle üle, sest nüüd saab asuda tõelise trennitegemise juurde! Ühesõnaga mu esimeseks kergeks trenniks osutus sõit katkise ratta ja raske rauaga Võrru ja tagasi, mis oli algatuseks üllatavalt mõnus! Pealegi oli ilm päiksepaisteline ja paljulubav algavaks Kurkaks.

Vennad tegid samal ajal uute NIKEi jooksuriiete ja TIMEXi kelladega mõnusa ühise jooksutrenni. Tehes sinna vahele üksikud kiiremad lõigud. Karli sõnul oli tegu mitutmoodi uue kogemusega, sest pole kunagi pulsikellaga treeninud ja niivõrd hea jooksuvarustusega jooksnud. Ka oli ta viimase aasta jooksul teinud vaid mõned üksikud jooksutrennid - kuna on keskendunud peamiselt ujumisele, jõusaalile ning hiljuti ka rattale ning tema sõnul oliseetõttu trenn veelgi mõnusam, sest sai üle pika aja nii hea jooksutrenni tehtud. Lisaks sellele filmisid nad õhtul kaadreid pärast laagrit valmiva treeningvideoks. Öörahu algab kell 11 ja peale esimest päeva andis väsimus kergelt tunda, seega uni tuli ruttu!

Kurgjärvel tagasi olla on ikka meeletult hea! Stay tuned!

Hans ja vennad

Joel jooksmas.

Karl jooksmas.

Karl filmimas.