Vennad nagu triatlon: Kurka III päev - 05.07.14 - Imeilus ilm, ümberjärve jooks ning Karlil, Joelil raske treeningpäev, Hansul kergem taastumine.

Hommikul mõnus äratav hommikujooks, järvehüppamine ja Karlil-Hansul kerged lõuatõmbed ning siis päevane trenn, mis oli täna meil kõigil oma individuaalsele spordialale keskenduv. Õhtul oli Kurkale omane võistlus Ümberjärvejooks. Selle puhul on tegemist võistlusega, mille rada kulgeb ümber Vaikjärve ja iga üks on iseenda eest väljas. Jooksurada on aga erakordselt tehniline, kitsas ja ja konarlik, täis kände ja väga porine. Paljudesse kohtadesse on asetatud suvaliselt lauad, mis peaksid raja läbimist hõlbustama, aga kui tuled ikka kiire hooga, siis see, et neid kohti läbida, on ikka väga keeruline.

Nii individuaalsete kui ka meeskondlike võistluste tõttu, ei jäta me trenni tegemata, ega tee kergemalt. Pigem on nii, et peale rasket trenni püüame lihtsalt veel nii hästi joosta, kui jõudu on.

Täna oli päevaseks trenniks mul (Joel) jooksuharjutuste ja sammhüpete trenn. Jooksin soojenduseks Haanja staadionini, mis on veidi rohkem kui 1.5 km kaugusel Kurkast, ja tegin seal trenni. Alustasin erinevate jooksuharjutustega, mida kordasin 3x ja siis tegin sammhüppeid. Alguses mõlemal jalal vahelduvalt hüpates, siis paremal jalal ja siis vasakul - kõiki 10 korda 5 hüpet. Trenni lõpetuseks tegin veel mõned kerged ja kiired alla 20-sekundilised 100-meetrised lõigud ning jooksin tagasi Kurkale.

Ümberjärvejooks - jooksu ajal tundsin, et mul pole sellist kiirust, nagu eelmisel aastal, sest pole saanud kevadel nii head põhja alla. Olin natuke pettunud, et jooksin halvemini kui eelmisel aasta, kuid samas on ka rada märksa kehvemaks muutunud ja kohati tuli võtta tempo täitsa alla, et mitte jalga välja väänata, juurika taha koperdada või kuskile mülkasse astuda.

Täna oli minu(Hans) päevaseks trenniks vaid kerge 2-tunnine rattatrenn, et jalad taastuksid eilsest päevast. Sest eile õhtul olin rääkinud ka oma (KJK) rattatreeneriga, kes arvas, et eile olin trennitegemisega võibolla isegi veidi üle pingutanud. Sest see aasta ju Hispaanias kevadlaagris ei käinud ja seetõtu ei ole sellist põhja all nagu eelmisel aastal. See küll ei tähenda, et poleks talv läbi ja ka kevadel võhma kasvatanud, sest pikad, kuni 12-16 tunnised matkad(pildistamas käimised) looduses on ikkagi väga head vormi hoidnud. Ratast on lihtsalt vähem sõidetud. Treener arvas, et nüüd ei tasu väga hullu ka panema hakata, vaid TriSmile'le tuleb minna ikka värske, puhanud ja võimalikult hästi ettevalmistanuna. Panime neljaks nädalaks paika korraliku ettevalmistava treeningkava. Praegu, esimesed kaks nädalat sõidan rohkem võhma alla(teen pikemaid trenne) ja siis hakkan lõike tegema ja kiirust kasvatama.
Ühesõnaga see kerge trenn oli väga mõnus ja isegi 6x protsendikaid võtta polnud mingi probleem. Jalad on täna veel väga head!

Ümberjärvejooks - peale lõunasööki ja päevast uinakut oli olemine ikka üpris kehv, täiega uimane ja väsinud. Seetõttu väga suuri ootusi ei pannud, sest lihasedki olid kergelt väsinud. Kuid, kui olin korra raja läbi jooksnud ja korraliku soojenduse teinud(venitused ja jooksuharjutused), siis oli enesetunne juba päris hea. Jooksu ajal hakkas tegelikult pingutusest kohe päris halb ja raske oli end sundida kiiremale tempole. Ometi läbisin raja üllatavalt kiiresti ja tulin oma ajaga teiseks. Pärast enam rohkem trenni ei teinud, vaid venitasin korralikult. Tänane päev kujuneb ilmselt üheks kergemaks siin laagris. Sest treeneriga rääkides selgus, et siin ei teegi ühtegi puhkepäeva, esimene puhkepäev tuleb alles peale laagrit. Kaks järgnevat päeva tulevad aga pikad, hommikul 3h ratadtrenni ja õhtul 1,5h peale.

Mina (Karl) tegin päevaseks, teiseks trenniks mõistagi ujumist. Eelneva õhtu kehvast trennist ja iiveldusetundest hoolimata läksin siiski motivatsiooniga trenni. Ilm oli ka ilusaks läinud ning tegelikult oli kalipso suurepärane. Kartsin, et mul hakkab isegi kalipsoga 15 kraadises vees külm (sest mul endal on rasvaprotsent nullilähedane ning pole "polstrit", mis sooja hoiaks. Ujujale pole see seega hea...), kuid see hoidis suurepäraselt sooja ning libisemine oli samuti hea. Lisaks, kuna ma olin varem ujunud vaid isa kalipsoga, mis oli mulle igaltpoolt suur, siis oma väga kehasse ja sobiva suuruse kalipsoga oli lausa lust ujuda. :) Kuna päevane trenn on kõige olulisem, siis otsutasin ujuda vähemalt 2 km. Teadmata, aga kas mul hakkab paha või mitte, ei tahtnud ka pikemat trenni ette võtta. Lisaks, kuna ujumine võib muutuda trennis väga üksluiseks, siis viimastel kuudel Kalevis tehtud trennidest mäletan, et 1500 m peal on tekkinud motivatsiooniga raskusi ning väga ei jaksa/viitsi pikemaid trenne teha. Seega 2 km ja pikemad trennid on olnud mulle viimaselajal vaimselt väga väljakutsuvad.
Esimesed 1000 m ujusin ma järjest, mõnusa tempoga. Pigem rahulikult, sest ma ei tahtnud, et mul hakkaks paha, kuid samas ei lasknud ka tempol väga alla minna. Ajaks tuli 20.47.18, mis oli parem, kui näiteks eelmisel aastal TriSmile'il ujutud aeg (21 min 20 sek). Trenni ajal mõtlesin vahepeal, et huvitav kas läheb raskeks ka, et enam ei viitsi, kuid libisemine oli suurepärane, enesetunne nii samuti ning vaimselt ei läinud samuti raskeks. Ujudes mõtlesin, et küll on ikka mõnus ja, et see kalipso on ikka super - motivatsioon ujuda oli tagasi ning enesetunne parem, kui kunagi varem. Siis ujusin otsa veel kaks kiiremat 500 m ning siis pidi Hans tulema mu trenni filmima, kuid kuna tal läks kaamera toomise, kui ka filmimisega päris kaua aega, siis oma üllatuseks ujusin ma lõpuks kokku 2700m, mis on juba päris pikk trenn. (Eelmisel aastal, selleks ajaks olin ma teinud oma pikima trenni 2300m.) Seega selle trenniga jäin ma tõsiselt rahule. Pärast veest välja tulles olin ikka päris läbi ning ülakere oli terve päev pärast raske ning lihased väsinud. Trennis juhtus siis ka väike õnnetus - nimelt ei näinud ma, et ma olen juba raja otsas ning lõin nii sõrme valusalt vastu raja otsa/silda ära. Õhtul läks mul pöial paiste ning valutas hullult. Loodan et asi ei ole väga tõsine. Kuna ma tahtsin oma esimeks triatloniks harjutada ka otse ujumast rattasse minekut, siis tegin otse kiirelt pool tundi ratast ning jõudsin napilt sööma.
Pärastlõunal ei plaaninud ma alguses üldse ümberjärve jooksule minna, kuna oli esimesel õhtul joostes jalalaba sirutaja lihase kergelt ära tõmmanud ning tänaseks oli hakanud see päris tõsiselt valu tegema. Esialgu lootsin, et ei ole midagi hullu, kuid järgmisel päeval oli lihas päris valus ning ka kõndimine tegi haiget. Lisaks olin ma päevasest raskest ujumisest ikka veel väsinud ning kõigetipuks ei ole ma enam pikalt jooksutrenne teinud ning ei pea ennast enam teabmis tugevaks jooksjaks, vähemalt vendadega võrreldes. Sellegi poolest otsutasin vahetult enne starti siiski joosta, tegin ülilühikese soojenduse ning jooksin siiski täitsa hea aja. Pärast seda tegin jõusaalis otsa raske trenni, mis kujunes eriti raskest, kuna lihased olid ujumisest ikka veel pehmed ja väsinud. Pärast seda premeerisin ennast esimest korda ka taastusjoogiga ning puhkasin terve õhtu. Alari soovitas teha nüüd pärast kahte ülirasket treeningpäeva kerge puhkepäeva. Mulle tuli see variant kuidagi üllatusena. Ei tea isegi miks, kuid olin mõelnud, et kui on ikka nähtud ette kolm trenni päevas ja kaks neist kahe tunnised, siis kuidas ma saan päevase raske trenni asemel ujuda vaid kergelt 25 min. Seega see oli väga positiivne üllatus, et on aega puhata, sest tegelikult areng otimub just puhates. Kuna ilm tundus ka aina ilusamaks minevat siis otsustasingi, et keha on juba nii rasket koormust saanud, et luban endale homme rohkem puhkust - teha kergemaid trenne, päikest võtta, kui ka lasta puhata nii oma vigastatud jalal ja pöidlal.
Päeva lõpuks olin täiesti sodi ning kõik lihased valutasid, seega tulevane puhkepäev tundus tõelise preemia ja lebotamisena.

Olge mõnusad, tehke trenni ja nautige imelist suveilma,

Joel, Hans ja Karl