Hans: Ettevalmistused Duatloni Eesti Meistrivõistlusteks

Viimane nädal aega on ilm olnud heitlik ja Kõrvemaale pildistama pole saanud minna. Selliste vihmaste ilmadega kujunevad matkad üsna märjaks ja metsa all on niivõrd pime, et isegi kui kohtuda mõne metsloomaga, siis ega head fotot kätte ei saa. Pealegi alati vihmaga looduses ringi uitades valitseb seal justkui mingi kummaline vaikus. Seetõttu olen juba üle nädala aja linnas viibinud ja trennidele keskendunud. Kuid ega treenidagi pole kerge selliste ilmadega. Rakse on planeerida pikki (3-4 tunniseid) rattatrenne, kui tead, et väljas kallab padukat ja puhub tugev tuul. Kuid neli viimast päeva on tehtud väga palju trenni, igasuguse ilmaga. Saanud korralikult padukat, võidelnud pideva meeletu tuulega ja natukene päikestki näinud.

Kuid põhjus miks taas treeningutele keskendund on augusti lõpus toimuvad EMV duatlonis. Nimelt varasemalt olen Eesti meistrivõistlustel tulnud ühel korral kolmandaks ja kahel korral teiseks. Kuid see aasta olen võtnud kindla eesmärgi, et võita Eesti meistritiitel. Tean, et mul on vastas kõvad konkurendid ja nad on aasta jooksul tugevalt arenenud. Seega tegelikkuses pole õrna aimu, kui keeruliseks võistlus võib kujuneda, kuid annan endast parima. Selleks teen hetkel tõsiselt trenni ja luban võistlusel viimase võtta! Treeninud olen nii ratast, kui ka jooksu. Sest tõsiseid jooksutrenne pole teinud juba väga pikka aega. Ilmselt see hooaeg üldse väga vähe jooksnud.

Võistlus ise toimub 30. augustil Kiilis, kus rattadistants on üpris meeltmööda. Eelmine aasta tegin seal päris kõva ratta aja ja jooksuga võis rahule jääda! Seniks aga kindlat närvi ja ilma trotsides tuleb ikka trenni teha!

Pikk 16km jooksutrenn 

Karliga 3h trenni

Hans: Kõrvemaad avastamas

Paar nädalat tagasi tegin algust ühe suure projektiga. Hakkan veetma väga palju aega Põhja-Kõrvemaal, et sealset ilusat loodust üles pildistada. Kuna sealne loodus on mulle hetkel ikkagi võõras, siis väga suuri ootusi esimeseks matkaks ei seadnud. Läksin sinna mõtetega, et pildistada päikesetõuse ja loojanguid.

Loojang Kanarbikunõmmel

Neli pilve Koitjärve rabas

Loojang Koitjärve rabas

Miljoni dollari vaade hottellist rabale

Nimelt andis Kõrvemaa Suusa- ja Puhkekeskus mulle imelise võimaluse, kui tegid pakkumise, et ma pildistaksin nende jaoks üles Kõrvemaa puutumatut loodust. Omaltpoolt pakuvad nad mulle erinevat matkavarustust ja ööbimisvõimalusi, kui selleks vajadust peaks minema. Samuti ühel hetkel lastakse saadud fotod lõuenditele ja mingi hetk peaks seal samas olema minu esimene suurem fotonäitus.

Ausalt öeldes, kui ma sinna jõudsin, oli vastuvõtt mega soe! Minu jaoks oli see harjumatu, sest tavaliselt matkale minnes olen harjunud vaid enda peale lootma ja kasinate tingimustega. Nüüd olid aga mugavused paremini tagatud, kui oleks osanud loota, kõik tänu sealsetele võimalustele! Jäin kaheks ööks metsa, sain kaasa ripptelgi ja ratta, millega sõitsin kogu Põhja-Kõrvemaa mitu korda risti-põiki läbi!

Ilmaga kahjuks ei vedanud, mõlemad hommikud ja õhtud sadas, ning loojangud ja päikesetõusud jäid pildistamata. See-eest tutvusin sealse kandiga, sain väga palju infot erinevate metsloomade liikumiste kohta ja ootan juba järgmist korda, kui leian aega, et Kõrvemaale minna!
Kui soovite minuga koos Kõrvemaad avastada, siis kindlasti LIKE'ige mu FB lehte 

https://www.facebook.com/hmantsonWP, kuhu tuleb igapäevaselt uusi pilte ja rohkem lugemist leiate mu fotograafia blogist: 
http://hmantson.tumblr.com/

03.08.14 Kauaoodatud TriSmile'i triatlon

Tähtis päev!

KARL

Hommikul ärgates ei olnud enesetunne kõige parem. Tundsin kuidas lihased olid pehmed, väsinud ja üldiselt oli kehv olla - selline nõrkus. Eelneva päeva ebaõnnestunud ujumine oli löönud samuti enesetunde kõikuma nii, et vaid positiivse meele abil läksin võistlusele julgelt vastu. Enam ei olnud mõtet kiruda ei haigust, autoallajäämist, pikka trennita perioodi või magamata öid - nüüd tuli keskenduda vaid võistlusele, uskuda, et olen võimeline ka sellise kehva vormiga hea aja ujuma ning üldse unustama kõik mu. Nüüd tuli vaid lihtsalt keskenduda, võistlust nautida, ujuda oma ujumist ning anda endast maksimumi. Sõin hommikult kõhu pudrust piisavalt täis, asjad olid eelneval õhtul korralikult pakitud, tavariiete all oli mul juba triatlonikombe, millega võistlustulle asusin (kalipso oli keelatud, kuna veetemperatuur oli liiga kõrge - umbes 26 kraadi) ning nii panimegi autole hääled sisse ja suundusime võistluspaiga poole. 1000m ujumist ujutakse Pühajärvel - selline mõnus ring, mis on tähistatud nelja poiga, mille ümbert tuleb ujuda... kui see on sulle niimoodi silme ette laiali laotatud, siis ei tundugi see kilt ujumist nii vähe midagi... Soojenduse tegin korraliku, sest see oli ainus, mis sain veel enne võistlust teha, et võistlus kulgeks nii hästi kui võimalik. Venitasin õlad ja käed korralikult lahti, jagasin empsile ja Joelile kätte kaamerad ja nõuanded, kust filmida (ema oli väga pabinas, et pidi GoProga filmima) kuulasin enne veel motivatsiooniks ja keskendumise mõttes 30 Seconds to Marsi ja olin valmis endast parimat andma. Oleks ma olnud selles vormis, mis vahetult pärast Kurgjärvet, (kui ma ujusin Tartu Millil 500m (küll allavoolu) 07 min 28 sek) siis oleksin lootnud oma isikliku rekordit ja sihtisin sinna alla 18 minuti, kuid vahepeale jäänud 3 nädalat olid viinud vormi nii alla, et eelneval päeval oli tunne, et ei tea, kas jaksan üldse läbi ujuda.  Stardis olin siiski rahulik. Ka ei tundunud seekord võistlejaid nii palju olema, seega "pesumasin" ei tõotanud tulla nii hull. Lisaks valisin koha ääres, et ei satuks kõige keskele... 

...ja siis oligi stardipauk antud, 70 ringis ujujaid tormas vee pritsimise saatel Pühajärve, mina nende hulgas. Alguses läks ikka rapsimiseks ning kuni esimese poini ei saanud ma oma hingamist korda. Ahmisin õhku ja tõmbed ei olnud samuti kerged. Pärast esimest poid, taga sirge peal läksid ka mu prillid uduseks, nii et ma vaevu aimasin eemal poid, mille poole pidin ujuma. Lisaks olin ma nende paari nädala jooksul avavees ujumise tunnetuse kaotanud ja nii avastasin ma ennast korduvalt täiesti risti trajektooriga, kus pidin ujuma. Mitu korda vilistati mulle saatepaadist ning nii pidin pingsamalt keskenduma kuhu ujun ja ei saanud keskenduda sellele kuidas ujun. Nii ei saanudki ma oma ujumist kätte ja lisaks ujusin ka kindlasti maha palju pikema maa, kui oli ettenähtud. Lisaks hakkas väsimus pärast poolt distantsi tunda andma - seega ma ei tundnud kordagi võistluse jooksul kerget, tugevat tõmmet ja mõnusat kiiret minekut. Liiga palju oli kõrvalisi segavaid faktoreid - udused prillid, väsinud lihased, vale hingamine - nii et terve võistlus on võitlus iseendaga, et läbi selle rõveda kangutamise mitte alla anda ja aina edasi minna. Lõpus panin endast kõik välja, lausa trotsist, et terve võistlus ja selle eelne periood olid nii pekki läinud. Veest välja ronides tundsin kuidas olin oma õlad, käed ja ülakeha krampi ujunud, nii et rannaliival püsti tõustes oli piin jooksusamme teha, kuna käed ei liikunud korralikult ja ülakeha oli krambis. Vahetusala koridoridest Hansu poole joostes panin viimased jõuvarud mängu ning Hansuni jõudes toetusin väsimusest venna peale, kes samal ajal mult kiipi üritas jala ümbert saada, et siis ise võistlustulle asuda. Ajaks sain, nagu ma kardsin, 00:22:53, mis oli suur pettumus. Samas sellise "ettevalmistumise" pealt ja sellise võistluse järel, ei oleks ka paremat oodanud. See võistlus oli parajaks õppetunniks ning mõtlemiskohaks, mida nii järgmise aasta jooksul treenides (järgmiseks võistluseks nii ettevalmistusel) kui ka võistlusel teistmoodi teha. Pettumust kauaks ei jagunud, kuna teadsin, et andsin sellel võistlusel endast parima ning nüüd olen lihtsalt kogemuse võrra rikkam ja on mida teistmoodi teha. Lisaks oli võistluspäev nii põnev ja tore, et kurvastaiseks ei jäänud ruumi. Emaga tõttasime ratta joogipunkti Hansu ja isa kaamera peale püüdma, neile kaasa elama ja nende joogivarusid täiendama. Võistluse lõpus, ootasime jooksuriietes Hansuga Joeli, käes GoPro, et ühiselt, uhkelt finišeerida ning see ka kõik kaamera peale jäädvustada. Lühike video TriSmile'i triatlonist on ka veel tulemas, seega on mida oodata!

Isa ja Hansu tööloomad enne võistluspaigale sõitmist.

Astusime võistlustulle esimest korda kõrvuti koos isaga. Kolmekesi suutsime talle koti täitsa korralikult pähe tõmmata.

HANS

Hommikul ärkasin varakult. Sest Ats oli soovitanud proovida sellise kuuma ilma puhul teistmoodi lähenemist. Ärgata vara, kui ilm pole veel kuumaks läinud, teha kerge pool tundi kerimist ja enne võistlust (kuna tegu nii pika distantsiga, siis väga pikka soojendust ei peaks nagunii tegema) vaid kergelt 10 min. Ühesõnaga sõidan juba hommikult organismi soojaks. Enne võistlust saigi kergelt keritud ja siis pidigi ratta juba vahetusalasse valmis viima. Kuna sõiduks võtsin endaga kaasa võimalikult vähe vajaminevat, siis leppisin emaga kokku, mida iga ring toitlustusalast soovin saada. Peale läksin ka vaid ühe pudelikorviga, seega see oli ääretult vajalik, et iga ring saaksin kõik hädapärase uueks ringiks kaasa. 100 km ratta seljas läbitakse 3 ringi jooksul, mis lookleb Pühajärve ja Otepää ümbruses. Esimese ringi soovitas Ats tagasi hoida ja jälgida pulssi, teise ringi juba täiega panna ning kolmandal ringil anda endast kõik, nii palju kui veel järgi on. Sõit osutus aga oluliselt keerulisemaks ja organism ei tahtnud üldse nii talitada, nagu oleks välja näinud ideaalne sõit. I RING Kohe kui olin Karlilt kiibi saanud, jooksin vahetusalast välja, istusin ratta selga ja sain oma sõidule keskenduda. Esimene ring kulges kergelt, pulssi vaadates nägin, et süda lööb isegi veidi kiiremini (175AVG pulsi asemel oli pulss essa ringi peale umbes 180-185), kuid enesetunne oli väga hea ja teadsin, et jaksan nii lõpuni sõita. II RING Mäe tänava toitlustuspunkti jõudes sain oma kaks geeli ja joogipudeli kergete äpardustega kätte. Sest minu ees olev rattur pidurdas järsult, mille tõttu pidin mina pidurid blokki laskma, jäädes imekombel püsti. Nii blokkis see rattur ka mu ema ära, kes oli teisel pool ja tahtis mulle joogipudelit ulatada. Õnneks sain kiirelt kogu vajaliku kraami kätte ja sain rahus edasi sõita. Tagasilöök teise ringi lõpus. Teise ringi lõpu poole läks aga järsku raskeks. Mu hea kõrge pulss hakkas madalamale tulema, justkui oleks ise end tagasi hoidma hakanud või nagu oleks järsku kergeks läinud. Tegelikult oli aga vastupidi, pulss läks madalamaks, jalg aga raskeks. Päike mis lagipähe küttis ei teinud olemist üldse kergemaks ja vesi pudelist lõppes umbes 10 kilomeetrit enne kolmanda ringi algust(ja toitlustusala) otsa. Olin igatepidi võlas. See hetk sain korraliku kangi ja jalg ei suutnud enam kerida. Kõik tõusud võtsin ainult raskel sammul astudes. See, et organism ära väsis tuli endale korraliku tagasilöögina. Enne võistlust arvasin ikka, et organism on valmis ja saan teha ilusa sõidu. III RING Seekord sain oma kaks geeli ja joogipudeli sootult kergemini kätte. Võtsin veel ühe lisapudeli millest kaanisin nii palju vett, kui jaksasin ja ülejäänud valasin pähe ning seejärel viskasin pudeli ära. Sest teadsin, et muidu kui lähen ühe pudeliga rajale ja juba niigi viimased 10km janus olnud, siis see pudel saab esimese paari kilomeetri jooksul tühjaks. Eelmise ringi lõpp oli osutunud tagasilöögiks ja ilus sõit kippus lagunema. Vähemalt nii tundus endale, sest jalg enam ei kerinud ilusti ja see on eraldistardis siiski kõige olulisem. Ei osanud arvata, kas nüüd on üldse jõudu, et end viimseni sodiks sõita ja täiega panna. Või osutub viimane ring lihtsalt kangis tiksumiseks. Terve sõidu sõitsin pulsi järgi ja viimasel ringil andis see organismi seisundist kõige paremini aimu. Kui esimesel ringil oli keskmine pulss olnud kuskil 180 kanti, siis viimasel ringil langes ta lausa alla 170. See ei paistnud küll, kui täiega panemine. Tegelikkuses oli lihtsalt nii, et jalgades ei olnud enam jõudu. Parema jala sääre tagumised lihased kiskusid krampi ja jalg ei tahtnud üldse enam kerida. Samas organismil tundus nagu jõudu olevat, ilmselt seetõttu tuligi pulss nii alla. Lihtsalt jalad ei olnud nõus enam koostööd tegema. Nii saigi kannatatud ringi lõpuni ja püüdsin nii palju veel välja pressida, kui vähegi jaksu oli. Vahetusalasse tagasijooksmine oli piinarikas ja mingil moel sai Joelile kiip edasi antud. Pärast võistlushetke mäletan vaid seda, et läks ikka hea 15 minutit, enne kui suutsin vähegi normaalselt olukorda hinnata. Olin end ikka korralikult sodiks sõitnud. Kui nüüd võrrelda eelmise aasta aega selle aasta omaga, siis tuli kaotust vaid mõne minuti võrra. Mis polegi nii halb tulemus. Tegelikkuses võik öelda, et tegin erakordse sõidu, arvestades, et see aasta ei käinud Hispaanias ja, et enam ei ole ratta/tippsport mu esimeseks prioriteediks. Teised olid mu sõiduga erakordselt rahul, lihtsalt mina ise olin kõige kriitilisem. Aeg ajaks. See polegi nii oluline. Minu jaoks polnud oluline kas sõidan 2 minutit kiiremini kui eelmine aasta, või 2 minutit aeglasemalt. Pigem kui võrrelda eelmist aastat selle aastaga, siis häiriski see, et üldplaanis ei olnud sõit nii ilus, kui eelmine aasta. Eelmine aasta oli enesetunne olnud terve sõidu vältel hea ja jalg keris lõpuni ilusti. Kuid see, et nüüd rohkem kui terve ring tuli tegemist teha ikka väga raske olukorraga, rikkus minu jaoks ilusa sõidu. Lõppkokkuvõttes olen siiski väga rahul. Hea meel, et tegin see aasta jälle selle katsumusteraja läbi! Eriti kui arvesse võtta, et enam ei ole minu puhul tegemist ratturiga. Pigem pean end loodushuviliseks, kelle elu ümbritseb igapäevaselt matkad ja pildistamas käimised, kuid aeg ajalt teen ikkagi jalgrattatrenne.

Hans enne võistlust, ratast vahetusalasse jätmas

Rajal

JOEL

Hommikul tuli korralikult kõht täis süüa, et piisavalt energiat varuda, sest minu (Joel) start on alles pärast kella kahte. Päev on väga palav, üle 30 kraadi, mistõttu pean pigem puhkama, mitte raja ääres vendadele kaasa elama, sest muidu raiskan vajalikku energiat. Siiski vaatan Karli ja isa (kes võtab osa individuaalselt) starti, et neid filmida, sest see ei kesta väga kaua. Pärast seda jään koos Hansuga Karli ootama - Hans on juba vahetusalas valmis, ma ootan selle juures, väljaspool, steadycamiga kaamera käes, valmis filmima. Kui Karl vahetusalasse jookseb, panen kaamera käima, jooksen Hansuga kaasa ja filmin seda, kuidas ta sõitma läheb. Nüüd on Hansu tagasi tulekuni ja minu stardini jäänud umbes 2.5 tundi. Lähen tagasi TriSmile'i telgi juurde, kuhu oleme oma asjad jätnud ja püüan ootamise ajal piisavalt vähe energiat kulutada. Vahepeal söön mõne banaani ja batooni. Oodates loen üht raamatut ja lebotan telgis olevas kott-toolis. Enne sooja tegema hakkamist valmistun võistluseks ka vaimselt, samuti nagu Kurkal 9 km jooksukski. Umbes 45 minutit enne ennustatavat Hansu tulekut hakkan sooja tegema. Rääkisin eelneval õhtul Alariga, kes soovitas teha soojendusjooksu võimalikult lühikese, et mitte kuuma päikese all end liigselt praadida. Teen soojenduseks umbes 7 minutit kerget jooksu, mille lõpus tõstan tempo võistlustemponi ehk 4 min/km ja hoian seda pool minutit. Pärast seda teen mõned kordused põlve- ja sääretõstet ning lõppu 4 100-meetrilist kiirendust. Enne vahetusalasse minekut venitan ja võtan ühe doosi astmarohtu. Pulsivööd ma aga peale ei pane, sest see ei taha end millegipärast kellaga ära ühendada. Vahetusalas pean Hansu veel natuke ootama, kuid sellest pole midagi, sest venitan ja lõdvestan veel lihaseid. Kui Hans vahetusalasse jõuab, võtan ta jala ümbert kiibi, kinnitan enda jala külge, panen kella käima ja jooksen rajale. Võtan alguses veidi kiire tempo, kuid esimese kilomeetri lõpuks suudan õige tempo võtta - jooksen isegi liiga aeglaselt. Imelik oli aga, et juba pärast esimest kilomeetrit, natuke enne tagasipööret, mis on 1.5. kilomeetril, tunnen kerget pistmist paremal pool, mis muutub üha tugevamaks. Tagasi stardiala kuurde jõudes (3. km) on valu juba palju suurem, kuigi mäletan, kuidas eelmisel aastal sain kerge ja mõnusa sammuga sealt läbi joosta. Võistlus kulgeb suhteliselt raskelt, sest pistmine muutub aina tugevamaks, kuid üldiselt on kõik muu suurepärane - jalad on kerged, lihased lõdvad, võhma ja jõudu on ka piisavalt. Kuigi ilm on kuumemgi kui eelmine aasta, pole see üldsegi probleemiks, sest igas joogipunktis viskan endale vett peale. Tempo vajub aga iga kilomeetriga üha alla poole, kuid mitte seepärast, et oleksin väsinud, vaid seetõttu, et valu muutub üha suuremaks, mille pärast on raske kiiret tempot hoida. Serpentiini tõusul (ca 6.5. kilomeetril) langeb tempo aga eriti, kuid suudan sealt alla joostes kaotatud sekundid peaaegu tagasi võita. Tõus ei olegi nii raske, kui arvasin, kuid pistmine tugevneb selle otsa jõudmiseni. Alles mäest kergete ja pikkade sammudega alla joostes ning lihaseid lõdvestades hakkab pistmine vähenema. Kuna ca 8. kilomeetriks on pistmine üle läinud, hakkan tempot taas tõstma. Sellegipoolest on päris raske tempot hoida, sest rada läheb kogu aeg üles-alla, mille tõttu nt eelviimane kilomeeter jällegi palju aeglasem tuleb. Viimase kilomeetri jooksen aga eneselegi üllatuseks ülikiiresti (03.20 min), võrreldes eelnevate kõikuvate ja üldiselt ettenähtust aeglsemate tempodega. Hakkan viimase kilomeetri alguses tempot tõstma ja see on hetk, kui tunnen, kui palju kiirust, jõudu ja energiat minus veel alles on ning kui palju on sellest jäänud kasutamata, sest enne oli valu tõttu tempo üha aeglasemaks jäänud. Vendadega koos finišikoridoris endast viimast andes ei jäägi ma neist väga palju maha. Lõpetan jooksu ajaga 40:13 min, mis on kahjuks kehvem eelmise aasta ajast 40:01. Eriti suur pettumus on see just seepärast, et eelnevad trennid ja kontrollvõistlused näitasid, et vorm on ülihea, kiirust, kergust ja vastupidavust on piisavalt ja et oleksin suutnud seda palju paremini joosta, kuid ju mõjutas ka magamata öö sooritust. Samuti, nagu viimane km näitas, polnud probleemiks see, et oleksin ennast kinni jooksnud või et ma poleks suutnud kiiremini joosta. Arvan, et peamine tegur, mille tõttu jooks nii läks, olid just pistmine, mis tegi tegelikult tempo - mida suutsin eelmisel aastal kergelt, vaevata hoida - piinarikkaks ja vaevaliseks. Seda mõjutas ka kindlasti see, et kuna ma pole harjunud väga mägisel maastikul jooksma, siis oli seal minu jaoks raske ühtlast tempot hoida ja et püüdes mõne aeglasema km kaotatud sekundeid tagasi võita, suurendasin pistmist veelgi. Arutan ka Alariga pärast võistlust, mis võis pistmist põhjustada ja ta ütleb, et arvatavasti lühem soojendus. Ta oli soovitanud mul seekord lühema soojenduse teha, sest ilm oli nii kuum ja oli oluline, et energiat säästaksin. Ja kuna mul pole varem pistmisega probleeme olnud, ei osanud me arvatagi, et seekord võiks veidi lühem soojendus seda nii mõjutada. Üldkokkuvõttes läks aga meie tiimil sellegipoolest päris hästi. Võistkondlikus arvestuses (ehksega-, nais- ja meeskondade hulgas) olime 17. ja meeskondade arvestuses 10, kuigi koguaeg (Karl+Hans+mina) oli 03:51:05, ehk 3 min aeglasem kui eelmisel aastal. Nüüd teame vähemalt, mida järgmistel võistlustel peaks teistmoodi tegema. Kokkuvõttes läks võistlus siiski üpris hästi, oluline on end kehvematest päevadest mitte heidutada lasta, õppida oma vigadest, mitte lasta motivatsioonil vaibuda ja järgmine kord püüda paremini teha! Suur aitäh TriSmile'ile selle vinge triatloni võistluse eest ja muidugi perekonnale, kellega koos seda sai nauditud!

Finishis. Kellaaeg annab märku, et foto tehtud natukene aega pärast lõpetamist!

Päevad enne TriSmile'i

Eelneval ööl olin (Joel), maganud vaid 3.5 tundi ja nüüd (reedel, 01. augustil) nautisin autos und, kui sõitsime Pühajärve suunas. Näitasin hommikul lõpetatud treeningfilmi ka vendadele ning nad olid väga rahul! Laadisime selle üles ja see sai päeva lõpuks juba üle 1400 vaatamise! Tegin ka viimase trenni enne TriSmile'i - kerge 25 minutit jooksu ja sisse 4 kiirendust.

Täna, laupäeval, viimasel päeval enne TriSmile'i, käisime Pühajärve ääres, külastasime ka Sportlandi telki ja näitasime neilegi meie vastvalminud filmi. Selle peale pakuti välja, et nad võivad seda ka sealsel ekraanil lasta ja nii toimuski koheselt ka meie filmi "esilinastus" ning nüüdsest saab seda sealgi jooksmas näha.

Alari ütles, et võin enese kindluseks teha täna veel lühikese soojendusjooksu, jooksuharjutusi ja siis joosta 1 km võistlustempoga (umbes 03:55-04:05 min/km), et oleks tunne sees, mis tempoga homme pean jooksma, kuid kuna päeval pärast Pühajärvel käimist ma magasin ja puhkasin kuni õhtuse pasta partyni, (mis on Pühajärve ääres toimuv toitlustus TriSmile'il osalejatele) siis mõtlesin, et ega sellest pole midagi hullu, pigem puhkangi ja ei hakka enam pärast õhtusööki pingutama.

Enne magama minekut panin homseks asjad kokku, masseerisin jalgu hobusepalsamiga ja panin kompressioonisokid jalga, et anda veel viimane lihv homse võistluse heaks välja tulemiseks.

Teel Otepääle j TriSmile'i poole!!

Hansu suurima unistuse täitumine, vapustavad kohtumised ja ilus elu - erakordsed nädalad enne TriSmile

Arvan, et kõige õigem on need viimased nädalad, pärast Kurkat, lühidalt kokku võtta. Sest viimaste nädalate jooksul on juhtunud niivõrd vapustavaid asju, et igast päevast võiks ainult ülivõrdes rääkida! Seega teen lühida ülevaate teile, ei hakka pikka juttu rääkima.

11. - 14. juuli Jäälinnu jaht Taevaskojas

Kohe pärast Kurgjärvet võtsin suuna Taevaskotta. Tulin koos Karliga Tartus bussi pealt maha ja õhtuks olime juba koos kalliga end Kiidjärve äärde telkimisplatsile valmis seadnud. Otsest plaani ei olnud, kauaks jääme, sest seekord sõltus matka pikkus sellest, millal jäälinnu pildile saan! Seega, aeg ei kiirustanud väga takka ja sai tõeliselt nautida! :)

Esimeste päevade jooksul nägin jäälindu kordades rohkem, kui kunagi varem! See tegi tuju heaks, ilmad olid ilusad ja üle pika aja looduses viibida mõjus hingele värskendavalt. Minu jaoks olid need neli päeva selle suve kõige nauditamad, eriti kuna võtsime selle matka ette koos Anellega! :)

Kätte oli jõudnud viimane päev, sest järgmine päev oli juba 30 STM kontsert ja see seadis matkale mingisugusegi pikkuse. Varahommikul läksin Taevaskotta, seadsin varje üles ja lõpuks sain oma jäälinnu pildid kätte! Emotsioon oli kirjeldamatu, kuid kel rohkem huvi, saab lugeda ja pilte näha mu fotograafiablogis: http://hmantson.tumblr.com/

Jäälind oli mu selle aasta suurim unistus ja soov, seega see, et ma lõpuks pildid kätte sain on ikka erakordne tunne! :)

Nende päevade jooksul sai päris korralikult matkatud. Esimene puhkepäev ei olnudki 12. juuli nagu ma varasemalt rääkisin. See päev juhtus, et matkasin umbkaudselt 25 kilomeetri ja alles järgmisel päeval lasin organismil korralikult puhata, passisin siis vaid varjes.

Järgmine suursündmus oli 30 STM kontsert, millest ilmselt juba väga palju räägitud. Seega parem siin sellest ei kirjuta.

Järgnevad nädalad oli taas korralikult aega trennidele keskenduda, tegin mõned pikemad trennid, võtsin osa Tabasalu eraldistardist - mis oli ideaalne "lõigutrenn" enne TriSmile ja tegin veel päris mitme tavalised lõigutrennid. Trennide tavarütmi rikkus vaid tarkusehamba operatsioon, mis põhjustas mõnepäevase planeerimata puhkuse treeningplaanis. Samuti mõni päev jätsin rattatrennid tegemata ja läksin hoopis metsa matkama. Sest ometi enam ei ole minu puhul tegemist ratturiga vaid loodusfotograafiga. :D Seega ratturiks end enam ei pea. Ei suuda kogu aeg vaid rattatrennile keskenduda, mingi hetk tekib tunne, et ei nüüd aitab! Pean taas metsa saama!

Peale selle sai kõige mõnusama seltskonnaga 2-3 päeva sünnipäeva peetud ja samuti tegin ära oma autojuhi load!

Nüüd aga TriSmileks nii vaimselt, kui füüsiliselt valmis, sest viimased kolm päeva trennidest puhanud! Õhtul rääkisin veel tõsised jutud Atsiga üle ja tean, et homme tuleb mõttega sõita. Ilm on palav ja distants minu ea kohta liiga pikk. Seega alguses pean end tagasi hoidma ja mõistlikult sõitma. Loodan, et kuumus liiga ei tee!

Joeli treeningud pärast Kurkat ja enne TriSmile - vorm tundub olevat suurepärane!

Tegin pärast Kurkat esimese puhkepäeva üle pika aja. Pühapäeval tegin aga kerge , kuid pika trenni ca 1 tund ja 20 minutit, kokku 15.25 km. Tundsin, et jalad olid jooksu lõpuks juba päris väsinud, tundub, et Kurkal on tõepoolest oma mõju olnud.

TriSmile'ini, mis toimub 3. augustil Pühajärvel, oli jäänud sellest ajast (13. juulist) täpselt kolm nädalat. Alari tegi kõigepealt kava vaid üheks nädalaks korraga ette, mis oli kergem ja nö puhkenädal pärast Kurka korralikku ja tõsist trennitegemist, mille lõppu teha nö kontrolljooks, st kiirema tempoga jooks, et vaadata, kuidas nädal on mõjunud. Põhimõte oli selles, et kui Kurka oli raske nädal, siis sellele järgneks kergem, siis taas intensiivsem ja viimane nädal, mille lõpus TriSmile toimub, taas kergem. 
Kava, mis ta tegi, nägi välja selline, mida ka peaaegu sõnasõnalt järgisin:
Esmaspäev 14.07 - TAASTAV JOOKS: 30-minutiline taastav jooks ja kerge jõutrenn
Teisipäev 15.07 - LÕIGUTRENN: 20-minutiline soojendusjooks, lõigud: 500m (umbes 01:45 minutiga), 1000m (03:45 min), 500m ja 1000m, lõpetuseks lõdvestav jooks.
Kolmapäev 16.07 - TAASTAV JOOKS: 40-minutiline taastav jooks ja jõutrenn (viimast kahjuks aja tõttu teha ei jõudnud. Tagasi Tallinnas olles tuleb tunnistada, et siin on palju raskem hoida Kurka ideaalset päevast rütmi, mis trennitegemist soosis)
Neljapäev 17.07 - TEMPOKROSS: 15-minutiline soojendusjooks, jooksuharjutused, tempokross 5 km, mille ajal hoidsin 4:10 min/km tempot, ca 20-minutiline lõpetusjooks ja korralikud venitused ja lõdvestused. Trenn oli kerge ja enesetunne oli väga hea. Polnud vaja liigselt pingutada.
Reede 18.07 - TAASTAV JOOKS: 40-minutiline taastav jooks ja kerge jõutrenn
Laupäev 19.07 - oleksin pidanud tegema 35-30 minutilise taastava jooksutrenni, mille sisse 4-5 30-sekundilist kerget lõiku, kuid kahjuks ei jõudnud seda trenni teha.
Pühapäev 20.07 - KONTROLLJOOKS: Tegin kõigepealt kerge soojendusjooksu, ca 15 minutit, siis venitasin ja lõdvestasin veidi lihaseid ja siis sain alustada kontrolljooksuga. Tegu on trenniga, milles jooksen aeglasemalt kui võistlustempoga aga sama pika distantsi ning siis saan umbes teada, kuidas nädal on mõjunud, kuidas vorm on ja mida võiks oodata TriSmile'ist. Alari ütles, et jookseksin 10 km alguses 4 min/km tempoga ja siis lõpus võin viimase kilomeetri joosta umbes 3:50 min/km, kui jaksan veel, kuid tundsin ennast joostes nii hästi, et jooksin selle palju kiiremini. Esimese kilomeetri jooksin nii, nagu Alari oli öelnud, siis aga mõtlesin, et jookseksin iga km sekundi võrra kiiremini (2. km 03:59, 3. km 03:58 jne...), kuid kuna tundsin end jooksu ajal nii hästi, siis hakkasin tempot iga kilomeetri järel isegi rohkem tõstma. 8. kilomeetri jooksin juba 03:50 min, 9. aga juba 03:45 min. Mõtlesin, et 10. km alguseks olen juba väsinud, kuid enesetunne oli suurepärane, jalad olid kerged ja lihased lõdvad, võhma ja jõudu jätkus. Vahepeal oli küll kergelt pistnud, kuid see oli sama kiiresti läinud kui see oli tulnud. Seetõttu otsustasin viimast km joostes, et jooksen selle vähemalt 03:30ga, kuid kella vaadates mõistsin, et jooksen juba sellest palju kiiremini. 10. km ajaks tuli 03:20 min, mille viimased paarsada meetrit jooksin täisspurdiga, kuid tundsin ikkagi, et ei andnud endast maksimumi ja et oleksin võinud veelgi kiiremini joosta. Lõpuks jooksin 10 km 38:48, mis oli mulle endalegi väga üllatavaks tulemuseks, sest see tuli niivõrd kergelt ja loomulikult, nii et mul jäi jõudu ülegi. See andis tohutult enesekindlust ja motivatsiooni TriSmile'iks. Lõpetuseks tegin veel kerge sörgi, venitasin ja lõdvestasin korralikult lihaseid.

Järgnev, intensiivsem nädal (21.-27.07) seisnes selles, et jookseksin võimalik palju ehk teeksin sellest nö mahunädala. See tähendab, et tegin pikad ja taastavad trennid vaheldumisi. Pikad trennid olid 60-80 minutit, taastavad jooksud aga ca 40 minutit, mille sisse soovitas Alari teha 4-5 kiiret lahtijooksu, et hoida jalgu kergete ja lahtistena. Ühel neist päevadest, reedel, tegin pika trenni nii, et jooksin Kakumäelt kesklinna, kus mu tüdruk elab, (tehes umbes 70-minutilise trenni) sest läksime koos ratsutama. Ratsutamine oli minu jaoks väga huvitav ja üllatav kogemus, sest arvasin, et tegu on mingi lihtsa spordialaga, kus saad mugavalt hobuse seljas istuda, kuid tegelikult, tuleb seal palju vaeva näha ja selleks, et nii suurt looma juhtida, peavad lihased olema tugevad. Kuid sellest olenemata, et tegin päevas 2 trenni (millest üks oli juba päris pikk ja väga kuuma ilmaga tehtud), tundsin ennast pärast ratsutamist väga mõnusalt ja kergelt, tundub, et lihased ja keha on pärast Kurkat hoopis uutmoodi vastupidavuse saavutanud.

Viimane nädal (28.07.-03.08), mille lõpus ka TriSmile toimub, oli taas kergem nädal, mis oleks pidanud tegelikult eelneva kerge nädala koopia olema, kuid sünnipäeva ja mitmete muude tegevuste tõttu ei jõudnud kahjuks kõiki trenne teha.
Esmaspäev oli puhkepäev ja teisipäeval oleksin pidanud tegema lõigutrenni, kuid see lükkus edasi mul kolmapäeva.

Kolmapäev 30.07 - LÕIGUTRENN: ca 15-minutiline soojendusjooks, lõigud: 500m (umbes 01:50 minutiga), 1000m (04:00 min), 500m ja 1000m, lõpetuseks lõdvestav jooks.

Neljapäevane trenn oleks olnud taastav jooks, mille tahtsin teha õhtul, kuid Kurgjärve treeningvideo monteerimise tõttu ei jõudnudki kahjuks selleni. Hoopis monteerisin pea 10 tundi ja lõpetasin hommikul kell 05:30, mille tõttu sain magada vaid paar tundi, enne kui hakkasime perega Pühajärve suunas sõitma. Päris viimase asjane filmile lõputiitreid kirjutades jätsin väsimuse ja kiirustamise tõttu, välja päris olulised tegelased, kellest on olnud meil palju abi ja keda peaks eraldi tänama.
Kindlasti suur tänu meie treenerile Alarile, kelle tõttu üldse Kurkal treenimas oleme saanud käia, kes teeb meile treeningkavasid, juhendab ja kelleta me kindlasti nii tõsiselt sporti ei teeks.
Samuti ka Kurgjärve kogu personalile ja sellele, et oleme saanud sealseid treeningvõimalusi kasutada, eriti tahaks tänada aga mehhaaniku Teetu, kelle abiga saime filmida Hansu rattatrenne auto pealt.
Ja muidugi suur tänu Sportlandile, kust oleme saanud vajalikku treeningvarustust.

Tundsin end järgmisel päeval suhteliselt väsinuna, kuid trenni tehes oli pulss väga hea, nagu enesetunnegi. Meie Kurkal filmitud treeningvideot saab vaadata siit: http://vimeo.com/102303085
Head nautimist!

Joel enne jooksutrenni Kakumäelt kesklinna

Joel pärast ratsutamist hobust karjamaale viimas :D

Karli treeninglaagri järgne ning TriSmile triatloni eelne kehv periood

Kerge haigus, avarii ja tarkushamba väljatõmbamine

Mina, Karl suundusin järgmisel päeval, pärast triatloni (13.07) Tartust bussiga tagasi Tallinnasse. Väsimus oli meeletu, kuid samas oli enesetunne hea. Õhtul kui kodus, palavas Tallinnas magama jäin, jätsin akna lahti ning nii ärkasin järgmisel hommikul haigustunde, kurguvalu ja nohuga. Öeldakse, et tippvormi ja haigeks jäämise on õrnõhuke ning tundus, et suurepärasest vormi ajal olin haigestunud. Lisaks võis ka asi olla selles, et organism oli triatloniga nii viimseni kurnatud, et haigus pääseski väga kergelt ligi. Eelmine aasta läks aga pärast Kurkat vähe hullemini, kui haigestusin nii kõhugrippi, kui 41 kraadisesse palavikku, mida ei saanud mitu päeva alla. Eelneval korral treenisin üle ja see sai ka ränga haiguse näol karistatud. Seekord õnneks nii hullusti ei läinud. Siiski kurguvalust, väsimusest, nohust ja kehvast enesetundest hoolimata läksin koos vendadega 15. juulil kauaoodatud 30 Seconds to Marsi kontsertile, mis samuti tervekssaamist ei soodustanud. Kartuses uuesti nii hullu haigusesse nagu eelmisel aastal haigestuda üritasin ennast meeleheitlikult ravida ning pärast laagrit puhata - trennitegemise jätsin kõrvale, kuid kontsertil ei kavatsenud mingi hinna eest miinimumiga piirduda. Pärast esimest kolme lugu oli juba hääl kähe ja kurk kordades valusam, kui enne. Kontserti lõpuks ei olnud häält mõistagi enam olla. Järgmisel hommikul ärgates oli tervis veel kehvem kui enne, hääl täiesti ära ning väsimus meeletu, kuna öösel sai vaid 4 tundi magada. Nüüd peaks ainult puhkama, et haigusest ja väsimusest vabaneda ning et saaks uuesti trenni tegema hakata ning lähenevaks triatloni suursündmuseks - TriSmile'iks valmistuma hakata. Kuid ei, olin planeerinud oma lühifilmi võttepäeva pärast kontsertit järgmisesse päeva ning nii ei saanud ma ei välja puhata, vaid tegelesin terve päeva võtete ettevalmistamisega ning terve õhtu ja järgmise öö (kella 7st õhtul - kella 4ni öösel) võtete ja filmimisega. Päeval plaanisin ma võtted küll ära jätta, nii haiguse kui ka väsimuse pärast, kuid ma ei teinud seda (sest unistuste poole pürgimisel tuleb vaeva näha ning ohvreid tuua) ja võttepäeva lõpuks olin ma küll ikka sama haige, kordades väsinum, kuid mega õnnelik. Nüüd oli lõpuks aeg puhata, ennast ravida ja aeg korralikult maha võtta.
Nii möödusid mul järgnevad päevad ennast tõsiselt ravides ja puhates. Kibelesin küll trenni tegema, kuid see oleks olnud idiootne ja seega ma piirdusin vaid sellega, kui sõitsin kord rattaga linna, et sõbrannaga kokku saada. See lõppes küll päris halvasti, sest ma jäin auto alla...

18.07 Täpsemalt avariist ja mu esmakordsest autoalla jäämisest

Avarii ise oli päris jõhker, kuid mul läks vist nii õnnelikult kui vähegi sai minna. Ma sõitsin rattaga üle Nunne tänava - Balti jaama poolt Tornide väljaku poole. Ma sõitsin teele nii, et autosid ei olnud, kuid olles juba tee peal, nägin eemalt tulemas autot, mis keeras Merepuiestee poolt tulles Nunne tänavale. Tol hetkel, kui ma teele sõitsin ei olnud ta veel kurvini jõudnudki ja kui ta oli pöörde teinud olin mina juba üle tee jõudmas. Nii oli mõistlik, et ootasin vaimusilmas, et ta hoo maha võtab ja et ma saan tee lõpuni ületada, kuid ühel hetkel ma mõistsin, et selle asemel, et hoogu maha võtta, hoog ainult suurenes ning ma mõistsin, et ma jään auto alla. See tõdemine oli päris jõhker. Nii üritasin viimasel hetkel ratast veel kõrvale suunata, kuid auto tabas mind kasvava kiirusega otse küljelt ning nii lendasin ma ratta seljast ja rullusin mööda auto külge (õnneks ei lennanud üle katuse!) Kokkupõrge ise oli juba mega valus, sest nagu ma ütlesin, auto kiirus aina kasvas. Ma mäletan kõike aegluubis - kuidas ma mõtlesin, et deem see oli ikka mega valus. Ja: "Kurat, aga vastu asfalti lendamine saab olema veel valusam ju." Õnneks jõudsin ka mõelda, et aga polegi nii hull, sest sain aru, et ma teadvust ei kaotanud ning ma sain ka mõelda seda, et ei kukuks pea peale - nii pöörasin õhus külje ette. Õhulend ise oli päris segane. Ratas lendas ikka väga kõrgelt ja ma ise mäletan ka, et maandusin mitme meetri kõrguselt. Raksatus vastu maapinda oli ikka päris julm ja esialgu võttis valu hinge kinni. Ma mäletan, et ma ajasin ennast püsti, toetasin auto najale ja võitlesin valuga, mida tundsin vasakus küljes - küünarnukis ja puusas. Kohe jooksis noormees, kes mu alla ajas autost välja ning ka naine kes tema enda sõnul "...seda kohutavalt valju pauku pealt kuulis..." Mõlemad olid šokis ja ähmi täis, kui mina, kellel esimene valu üle oli läinud mõistis milline oluline ja vajalik kogemus mulle osaks oli saanud. Nii üritasin ka autojuhti rahustada, ses ta oli tõsiselt mures. Ei taha küll öelda, et oleksin liiga muretu olnud, kuid minu meelest ei olnud ka paanikaks põhjust. Kohale tulid ka kiirabi ja politsei ning lõpuks sõitsin kiirabiga EMOsse, mis oli omamoodi huvitav ja uudne kogemus. Hiljem, kui lugesin avariist, mis lõppes ratturi surmaga, siis mõitsin, kui õnnelikult mul läks. Olen ülimalt tänulik, et ei läinud hullemini ning olen ka mõistnud milleks sellist kogemust mul tarvis oli. Peale seda, et see oli lihtsalt omamoodi äge ja adrenaliini rohke, oli siiski olulisem õppetund mis ma sellest sain. Olles viimasel ajal üldse väga kiiret elu elanud - treeninglaager, oma lühifilmi tegemine, Marsi kontsert, tellimusmaalide maalimine, suve nautimine, sõpradega olemised, igapäevased trennid, treeningfilmi monteerimine, siis see oli hea meeldetuletus elu rahulikumalt võtta ning samas väärtustada (mitte, et ma ei väärtustaks, aga isegi veel rohkem väärtustada) seda ühte imelist elu, mis on mulle antud! Seega ma olen tõsiselt tänulik selle kogemuse eest, sest tänu sellele väärtustan ma oma imelist elu, sõpru, pere ning kõiki võimalusi, mis on mulle antud, veelgi enam!

Vahetult pärast auto alla jäämist.

Haiglavoodis

Taastumine haigusest, õnnetusest ja tarkushamba väljatõmbamisest läks tegelikult kiirelt ja ilusti ning paar päeva enne sünnipäeva sain isegi mõned kerged rattatrennid teha. Suurepärane laagrijärgne vorm oli kadunud, millest oli väga kahju, kuid püüdsin anda endast parima, et siiski triatloni eel saada kätte nii hea vorm, kui võimalik. Siiski ei olnud väga head vormi võimalik saavutada, sest me pidasime vendadega 26-29 juuli sunnipäeva ning kuigi me alkoholi mõistagi ei tarbi, siis nende kolme öö jooksul magasin ma väga vähe ning ka trennitegemiseni ei jõudsin vaid ühe korra. Siis tundsin, et kõik need asjad - haigus, avarii, tarkushamba väljatõmbamine, magamata ööd - mille tõttu ei saanud ka kolm nädalat trenni teha olid suurepärasest vormist jätnud alles väga hädise enesetunde. Lisaks öö enne triatloni monteerisime Joeliga poole ööni treeningfilmi ning nii pean ma kahjuks tõdema, et aasta olulisemale võistlusele suundusin ma tõelise väsimuse ja kehva vormiga. Otepääle suundudes jäi vaid poolteist päeva võistluseni, mille jooksul plaanisin vaid kerge ujumise teha - sest pole ujunud nüüd Tartu Milli triatlonist saadik, mis toimus 12. juuli ning siis vaid puhata-puhata-puhata, et vähegi mingi normaalse enesetundega võistlema minna. Väga mingit tulemust seega oodata ei julge, kuid enam ei ole muud teha kui puhata ning minna vastu võistlusele ainult positiivsete mõtetega, sest ma usun, et oma mõtetega me sillutame endale tee ning, et seega on positiivne mõtlemine juba rohkem, kui pool võitu!

Äkveloldud sünnipäevaöödel sai koos sõpradega palju ratastega sõitmas käidud.

Otepääl pärast esimest ujumist pärast kolme nädalat pausi. Enesetunne kehv, aga suhtumine sellest hoolimata positiivne.