03.08.14 Kauaoodatud TriSmile'i triatlon

Tähtis päev!

KARL

Hommikul ärgates ei olnud enesetunne kõige parem. Tundsin kuidas lihased olid pehmed, väsinud ja üldiselt oli kehv olla - selline nõrkus. Eelneva päeva ebaõnnestunud ujumine oli löönud samuti enesetunde kõikuma nii, et vaid positiivse meele abil läksin võistlusele julgelt vastu. Enam ei olnud mõtet kiruda ei haigust, autoallajäämist, pikka trennita perioodi või magamata öid - nüüd tuli keskenduda vaid võistlusele, uskuda, et olen võimeline ka sellise kehva vormiga hea aja ujuma ning üldse unustama kõik mu. Nüüd tuli vaid lihtsalt keskenduda, võistlust nautida, ujuda oma ujumist ning anda endast maksimumi. Sõin hommikult kõhu pudrust piisavalt täis, asjad olid eelneval õhtul korralikult pakitud, tavariiete all oli mul juba triatlonikombe, millega võistlustulle asusin (kalipso oli keelatud, kuna veetemperatuur oli liiga kõrge - umbes 26 kraadi) ning nii panimegi autole hääled sisse ja suundusime võistluspaiga poole. 1000m ujumist ujutakse Pühajärvel - selline mõnus ring, mis on tähistatud nelja poiga, mille ümbert tuleb ujuda... kui see on sulle niimoodi silme ette laiali laotatud, siis ei tundugi see kilt ujumist nii vähe midagi... Soojenduse tegin korraliku, sest see oli ainus, mis sain veel enne võistlust teha, et võistlus kulgeks nii hästi kui võimalik. Venitasin õlad ja käed korralikult lahti, jagasin empsile ja Joelile kätte kaamerad ja nõuanded, kust filmida (ema oli väga pabinas, et pidi GoProga filmima) kuulasin enne veel motivatsiooniks ja keskendumise mõttes 30 Seconds to Marsi ja olin valmis endast parimat andma. Oleks ma olnud selles vormis, mis vahetult pärast Kurgjärvet, (kui ma ujusin Tartu Millil 500m (küll allavoolu) 07 min 28 sek) siis oleksin lootnud oma isikliku rekordit ja sihtisin sinna alla 18 minuti, kuid vahepeale jäänud 3 nädalat olid viinud vormi nii alla, et eelneval päeval oli tunne, et ei tea, kas jaksan üldse läbi ujuda.  Stardis olin siiski rahulik. Ka ei tundunud seekord võistlejaid nii palju olema, seega "pesumasin" ei tõotanud tulla nii hull. Lisaks valisin koha ääres, et ei satuks kõige keskele... 

...ja siis oligi stardipauk antud, 70 ringis ujujaid tormas vee pritsimise saatel Pühajärve, mina nende hulgas. Alguses läks ikka rapsimiseks ning kuni esimese poini ei saanud ma oma hingamist korda. Ahmisin õhku ja tõmbed ei olnud samuti kerged. Pärast esimest poid, taga sirge peal läksid ka mu prillid uduseks, nii et ma vaevu aimasin eemal poid, mille poole pidin ujuma. Lisaks olin ma nende paari nädala jooksul avavees ujumise tunnetuse kaotanud ja nii avastasin ma ennast korduvalt täiesti risti trajektooriga, kus pidin ujuma. Mitu korda vilistati mulle saatepaadist ning nii pidin pingsamalt keskenduma kuhu ujun ja ei saanud keskenduda sellele kuidas ujun. Nii ei saanudki ma oma ujumist kätte ja lisaks ujusin ka kindlasti maha palju pikema maa, kui oli ettenähtud. Lisaks hakkas väsimus pärast poolt distantsi tunda andma - seega ma ei tundnud kordagi võistluse jooksul kerget, tugevat tõmmet ja mõnusat kiiret minekut. Liiga palju oli kõrvalisi segavaid faktoreid - udused prillid, väsinud lihased, vale hingamine - nii et terve võistlus on võitlus iseendaga, et läbi selle rõveda kangutamise mitte alla anda ja aina edasi minna. Lõpus panin endast kõik välja, lausa trotsist, et terve võistlus ja selle eelne periood olid nii pekki läinud. Veest välja ronides tundsin kuidas olin oma õlad, käed ja ülakeha krampi ujunud, nii et rannaliival püsti tõustes oli piin jooksusamme teha, kuna käed ei liikunud korralikult ja ülakeha oli krambis. Vahetusala koridoridest Hansu poole joostes panin viimased jõuvarud mängu ning Hansuni jõudes toetusin väsimusest venna peale, kes samal ajal mult kiipi üritas jala ümbert saada, et siis ise võistlustulle asuda. Ajaks sain, nagu ma kardsin, 00:22:53, mis oli suur pettumus. Samas sellise "ettevalmistumise" pealt ja sellise võistluse järel, ei oleks ka paremat oodanud. See võistlus oli parajaks õppetunniks ning mõtlemiskohaks, mida nii järgmise aasta jooksul treenides (järgmiseks võistluseks nii ettevalmistusel) kui ka võistlusel teistmoodi teha. Pettumust kauaks ei jagunud, kuna teadsin, et andsin sellel võistlusel endast parima ning nüüd olen lihtsalt kogemuse võrra rikkam ja on mida teistmoodi teha. Lisaks oli võistluspäev nii põnev ja tore, et kurvastaiseks ei jäänud ruumi. Emaga tõttasime ratta joogipunkti Hansu ja isa kaamera peale püüdma, neile kaasa elama ja nende joogivarusid täiendama. Võistluse lõpus, ootasime jooksuriietes Hansuga Joeli, käes GoPro, et ühiselt, uhkelt finišeerida ning see ka kõik kaamera peale jäädvustada. Lühike video TriSmile'i triatlonist on ka veel tulemas, seega on mida oodata!

Isa ja Hansu tööloomad enne võistluspaigale sõitmist.

Astusime võistlustulle esimest korda kõrvuti koos isaga. Kolmekesi suutsime talle koti täitsa korralikult pähe tõmmata.

HANS

Hommikul ärkasin varakult. Sest Ats oli soovitanud proovida sellise kuuma ilma puhul teistmoodi lähenemist. Ärgata vara, kui ilm pole veel kuumaks läinud, teha kerge pool tundi kerimist ja enne võistlust (kuna tegu nii pika distantsiga, siis väga pikka soojendust ei peaks nagunii tegema) vaid kergelt 10 min. Ühesõnaga sõidan juba hommikult organismi soojaks. Enne võistlust saigi kergelt keritud ja siis pidigi ratta juba vahetusalasse valmis viima. Kuna sõiduks võtsin endaga kaasa võimalikult vähe vajaminevat, siis leppisin emaga kokku, mida iga ring toitlustusalast soovin saada. Peale läksin ka vaid ühe pudelikorviga, seega see oli ääretult vajalik, et iga ring saaksin kõik hädapärase uueks ringiks kaasa. 100 km ratta seljas läbitakse 3 ringi jooksul, mis lookleb Pühajärve ja Otepää ümbruses. Esimese ringi soovitas Ats tagasi hoida ja jälgida pulssi, teise ringi juba täiega panna ning kolmandal ringil anda endast kõik, nii palju kui veel järgi on. Sõit osutus aga oluliselt keerulisemaks ja organism ei tahtnud üldse nii talitada, nagu oleks välja näinud ideaalne sõit. I RING Kohe kui olin Karlilt kiibi saanud, jooksin vahetusalast välja, istusin ratta selga ja sain oma sõidule keskenduda. Esimene ring kulges kergelt, pulssi vaadates nägin, et süda lööb isegi veidi kiiremini (175AVG pulsi asemel oli pulss essa ringi peale umbes 180-185), kuid enesetunne oli väga hea ja teadsin, et jaksan nii lõpuni sõita. II RING Mäe tänava toitlustuspunkti jõudes sain oma kaks geeli ja joogipudeli kergete äpardustega kätte. Sest minu ees olev rattur pidurdas järsult, mille tõttu pidin mina pidurid blokki laskma, jäädes imekombel püsti. Nii blokkis see rattur ka mu ema ära, kes oli teisel pool ja tahtis mulle joogipudelit ulatada. Õnneks sain kiirelt kogu vajaliku kraami kätte ja sain rahus edasi sõita. Tagasilöök teise ringi lõpus. Teise ringi lõpu poole läks aga järsku raskeks. Mu hea kõrge pulss hakkas madalamale tulema, justkui oleks ise end tagasi hoidma hakanud või nagu oleks järsku kergeks läinud. Tegelikult oli aga vastupidi, pulss läks madalamaks, jalg aga raskeks. Päike mis lagipähe küttis ei teinud olemist üldse kergemaks ja vesi pudelist lõppes umbes 10 kilomeetrit enne kolmanda ringi algust(ja toitlustusala) otsa. Olin igatepidi võlas. See hetk sain korraliku kangi ja jalg ei suutnud enam kerida. Kõik tõusud võtsin ainult raskel sammul astudes. See, et organism ära väsis tuli endale korraliku tagasilöögina. Enne võistlust arvasin ikka, et organism on valmis ja saan teha ilusa sõidu. III RING Seekord sain oma kaks geeli ja joogipudeli sootult kergemini kätte. Võtsin veel ühe lisapudeli millest kaanisin nii palju vett, kui jaksasin ja ülejäänud valasin pähe ning seejärel viskasin pudeli ära. Sest teadsin, et muidu kui lähen ühe pudeliga rajale ja juba niigi viimased 10km janus olnud, siis see pudel saab esimese paari kilomeetri jooksul tühjaks. Eelmise ringi lõpp oli osutunud tagasilöögiks ja ilus sõit kippus lagunema. Vähemalt nii tundus endale, sest jalg enam ei kerinud ilusti ja see on eraldistardis siiski kõige olulisem. Ei osanud arvata, kas nüüd on üldse jõudu, et end viimseni sodiks sõita ja täiega panna. Või osutub viimane ring lihtsalt kangis tiksumiseks. Terve sõidu sõitsin pulsi järgi ja viimasel ringil andis see organismi seisundist kõige paremini aimu. Kui esimesel ringil oli keskmine pulss olnud kuskil 180 kanti, siis viimasel ringil langes ta lausa alla 170. See ei paistnud küll, kui täiega panemine. Tegelikkuses oli lihtsalt nii, et jalgades ei olnud enam jõudu. Parema jala sääre tagumised lihased kiskusid krampi ja jalg ei tahtnud üldse enam kerida. Samas organismil tundus nagu jõudu olevat, ilmselt seetõttu tuligi pulss nii alla. Lihtsalt jalad ei olnud nõus enam koostööd tegema. Nii saigi kannatatud ringi lõpuni ja püüdsin nii palju veel välja pressida, kui vähegi jaksu oli. Vahetusalasse tagasijooksmine oli piinarikas ja mingil moel sai Joelile kiip edasi antud. Pärast võistlushetke mäletan vaid seda, et läks ikka hea 15 minutit, enne kui suutsin vähegi normaalselt olukorda hinnata. Olin end ikka korralikult sodiks sõitnud. Kui nüüd võrrelda eelmise aasta aega selle aasta omaga, siis tuli kaotust vaid mõne minuti võrra. Mis polegi nii halb tulemus. Tegelikkuses võik öelda, et tegin erakordse sõidu, arvestades, et see aasta ei käinud Hispaanias ja, et enam ei ole ratta/tippsport mu esimeseks prioriteediks. Teised olid mu sõiduga erakordselt rahul, lihtsalt mina ise olin kõige kriitilisem. Aeg ajaks. See polegi nii oluline. Minu jaoks polnud oluline kas sõidan 2 minutit kiiremini kui eelmine aasta, või 2 minutit aeglasemalt. Pigem kui võrrelda eelmist aastat selle aastaga, siis häiriski see, et üldplaanis ei olnud sõit nii ilus, kui eelmine aasta. Eelmine aasta oli enesetunne olnud terve sõidu vältel hea ja jalg keris lõpuni ilusti. Kuid see, et nüüd rohkem kui terve ring tuli tegemist teha ikka väga raske olukorraga, rikkus minu jaoks ilusa sõidu. Lõppkokkuvõttes olen siiski väga rahul. Hea meel, et tegin see aasta jälle selle katsumusteraja läbi! Eriti kui arvesse võtta, et enam ei ole minu puhul tegemist ratturiga. Pigem pean end loodushuviliseks, kelle elu ümbritseb igapäevaselt matkad ja pildistamas käimised, kuid aeg ajalt teen ikkagi jalgrattatrenne.

Hans enne võistlust, ratast vahetusalasse jätmas

Rajal

JOEL

Hommikul tuli korralikult kõht täis süüa, et piisavalt energiat varuda, sest minu (Joel) start on alles pärast kella kahte. Päev on väga palav, üle 30 kraadi, mistõttu pean pigem puhkama, mitte raja ääres vendadele kaasa elama, sest muidu raiskan vajalikku energiat. Siiski vaatan Karli ja isa (kes võtab osa individuaalselt) starti, et neid filmida, sest see ei kesta väga kaua. Pärast seda jään koos Hansuga Karli ootama - Hans on juba vahetusalas valmis, ma ootan selle juures, väljaspool, steadycamiga kaamera käes, valmis filmima. Kui Karl vahetusalasse jookseb, panen kaamera käima, jooksen Hansuga kaasa ja filmin seda, kuidas ta sõitma läheb. Nüüd on Hansu tagasi tulekuni ja minu stardini jäänud umbes 2.5 tundi. Lähen tagasi TriSmile'i telgi juurde, kuhu oleme oma asjad jätnud ja püüan ootamise ajal piisavalt vähe energiat kulutada. Vahepeal söön mõne banaani ja batooni. Oodates loen üht raamatut ja lebotan telgis olevas kott-toolis. Enne sooja tegema hakkamist valmistun võistluseks ka vaimselt, samuti nagu Kurkal 9 km jooksukski. Umbes 45 minutit enne ennustatavat Hansu tulekut hakkan sooja tegema. Rääkisin eelneval õhtul Alariga, kes soovitas teha soojendusjooksu võimalikult lühikese, et mitte kuuma päikese all end liigselt praadida. Teen soojenduseks umbes 7 minutit kerget jooksu, mille lõpus tõstan tempo võistlustemponi ehk 4 min/km ja hoian seda pool minutit. Pärast seda teen mõned kordused põlve- ja sääretõstet ning lõppu 4 100-meetrilist kiirendust. Enne vahetusalasse minekut venitan ja võtan ühe doosi astmarohtu. Pulsivööd ma aga peale ei pane, sest see ei taha end millegipärast kellaga ära ühendada. Vahetusalas pean Hansu veel natuke ootama, kuid sellest pole midagi, sest venitan ja lõdvestan veel lihaseid. Kui Hans vahetusalasse jõuab, võtan ta jala ümbert kiibi, kinnitan enda jala külge, panen kella käima ja jooksen rajale. Võtan alguses veidi kiire tempo, kuid esimese kilomeetri lõpuks suudan õige tempo võtta - jooksen isegi liiga aeglaselt. Imelik oli aga, et juba pärast esimest kilomeetrit, natuke enne tagasipööret, mis on 1.5. kilomeetril, tunnen kerget pistmist paremal pool, mis muutub üha tugevamaks. Tagasi stardiala kuurde jõudes (3. km) on valu juba palju suurem, kuigi mäletan, kuidas eelmisel aastal sain kerge ja mõnusa sammuga sealt läbi joosta. Võistlus kulgeb suhteliselt raskelt, sest pistmine muutub aina tugevamaks, kuid üldiselt on kõik muu suurepärane - jalad on kerged, lihased lõdvad, võhma ja jõudu on ka piisavalt. Kuigi ilm on kuumemgi kui eelmine aasta, pole see üldsegi probleemiks, sest igas joogipunktis viskan endale vett peale. Tempo vajub aga iga kilomeetriga üha alla poole, kuid mitte seepärast, et oleksin väsinud, vaid seetõttu, et valu muutub üha suuremaks, mille pärast on raske kiiret tempot hoida. Serpentiini tõusul (ca 6.5. kilomeetril) langeb tempo aga eriti, kuid suudan sealt alla joostes kaotatud sekundid peaaegu tagasi võita. Tõus ei olegi nii raske, kui arvasin, kuid pistmine tugevneb selle otsa jõudmiseni. Alles mäest kergete ja pikkade sammudega alla joostes ning lihaseid lõdvestades hakkab pistmine vähenema. Kuna ca 8. kilomeetriks on pistmine üle läinud, hakkan tempot taas tõstma. Sellegipoolest on päris raske tempot hoida, sest rada läheb kogu aeg üles-alla, mille tõttu nt eelviimane kilomeeter jällegi palju aeglasem tuleb. Viimase kilomeetri jooksen aga eneselegi üllatuseks ülikiiresti (03.20 min), võrreldes eelnevate kõikuvate ja üldiselt ettenähtust aeglsemate tempodega. Hakkan viimase kilomeetri alguses tempot tõstma ja see on hetk, kui tunnen, kui palju kiirust, jõudu ja energiat minus veel alles on ning kui palju on sellest jäänud kasutamata, sest enne oli valu tõttu tempo üha aeglasemaks jäänud. Vendadega koos finišikoridoris endast viimast andes ei jäägi ma neist väga palju maha. Lõpetan jooksu ajaga 40:13 min, mis on kahjuks kehvem eelmise aasta ajast 40:01. Eriti suur pettumus on see just seepärast, et eelnevad trennid ja kontrollvõistlused näitasid, et vorm on ülihea, kiirust, kergust ja vastupidavust on piisavalt ja et oleksin suutnud seda palju paremini joosta, kuid ju mõjutas ka magamata öö sooritust. Samuti, nagu viimane km näitas, polnud probleemiks see, et oleksin ennast kinni jooksnud või et ma poleks suutnud kiiremini joosta. Arvan, et peamine tegur, mille tõttu jooks nii läks, olid just pistmine, mis tegi tegelikult tempo - mida suutsin eelmisel aastal kergelt, vaevata hoida - piinarikkaks ja vaevaliseks. Seda mõjutas ka kindlasti see, et kuna ma pole harjunud väga mägisel maastikul jooksma, siis oli seal minu jaoks raske ühtlast tempot hoida ja et püüdes mõne aeglasema km kaotatud sekundeid tagasi võita, suurendasin pistmist veelgi. Arutan ka Alariga pärast võistlust, mis võis pistmist põhjustada ja ta ütleb, et arvatavasti lühem soojendus. Ta oli soovitanud mul seekord lühema soojenduse teha, sest ilm oli nii kuum ja oli oluline, et energiat säästaksin. Ja kuna mul pole varem pistmisega probleeme olnud, ei osanud me arvatagi, et seekord võiks veidi lühem soojendus seda nii mõjutada. Üldkokkuvõttes läks aga meie tiimil sellegipoolest päris hästi. Võistkondlikus arvestuses (ehksega-, nais- ja meeskondade hulgas) olime 17. ja meeskondade arvestuses 10, kuigi koguaeg (Karl+Hans+mina) oli 03:51:05, ehk 3 min aeglasem kui eelmisel aastal. Nüüd teame vähemalt, mida järgmistel võistlustel peaks teistmoodi tegema. Kokkuvõttes läks võistlus siiski üpris hästi, oluline on end kehvematest päevadest mitte heidutada lasta, õppida oma vigadest, mitte lasta motivatsioonil vaibuda ja järgmine kord püüda paremini teha! Suur aitäh TriSmile'ile selle vinge triatloni võistluse eest ja muidugi perekonnale, kellega koos seda sai nauditud!

Finishis. Kellaaeg annab märku, et foto tehtud natukene aega pärast lõpetamist!