11. - 14. juuli Jäälinnu jaht Taevaskojas
Kohe pärast Kurgjärvet võtsin suuna Taevaskotta. Tulin koos Karliga Tartus bussi pealt maha ja õhtuks olime juba koos kalliga end Kiidjärve äärde telkimisplatsile valmis seadnud. Otsest plaani ei olnud, kauaks jääme, sest seekord sõltus matka pikkus sellest, millal jäälinnu pildile saan! Seega, aeg ei kiirustanud väga takka ja sai tõeliselt nautida! :)
Esimeste päevade jooksul nägin jäälindu kordades rohkem, kui kunagi varem! See tegi tuju heaks, ilmad olid ilusad ja üle pika aja looduses viibida mõjus hingele värskendavalt. Minu jaoks olid need neli päeva selle suve kõige nauditamad, eriti kuna võtsime selle matka ette koos Anellega! :)
Kätte oli jõudnud viimane päev, sest järgmine päev oli juba 30 STM kontsert ja see seadis matkale mingisugusegi pikkuse. Varahommikul läksin Taevaskotta, seadsin varje üles ja lõpuks sain oma jäälinnu pildid kätte! Emotsioon oli kirjeldamatu, kuid kel rohkem huvi, saab lugeda ja pilte näha mu fotograafiablogis: http://hmantson.tumblr.com/
Jäälind oli mu selle aasta suurim unistus ja soov, seega see, et ma lõpuks pildid kätte sain on ikka erakordne tunne! :)
Nende päevade jooksul sai päris korralikult matkatud. Esimene puhkepäev ei olnudki 12. juuli nagu ma varasemalt rääkisin. See päev juhtus, et matkasin umbkaudselt 25 kilomeetri ja alles järgmisel päeval lasin organismil korralikult puhata, passisin siis vaid varjes.
Järgmine suursündmus oli 30 STM kontsert, millest ilmselt juba väga palju räägitud. Seega parem siin sellest ei kirjuta.
Järgnevad nädalad oli taas korralikult aega trennidele keskenduda, tegin mõned pikemad trennid, võtsin osa Tabasalu eraldistardist - mis oli ideaalne "lõigutrenn" enne TriSmile ja tegin veel päris mitme tavalised lõigutrennid. Trennide tavarütmi rikkus vaid tarkusehamba operatsioon, mis põhjustas mõnepäevase planeerimata puhkuse treeningplaanis. Samuti mõni päev jätsin rattatrennid tegemata ja läksin hoopis metsa matkama. Sest ometi enam ei ole minu puhul tegemist ratturiga vaid loodusfotograafiga. :D Seega ratturiks end enam ei pea. Ei suuda kogu aeg vaid rattatrennile keskenduda, mingi hetk tekib tunne, et ei nüüd aitab! Pean taas metsa saama!
Peale selle sai kõige mõnusama seltskonnaga 2-3 päeva sünnipäeva peetud ja samuti tegin ära oma autojuhi load!
Nüüd aga TriSmileks nii vaimselt, kui füüsiliselt valmis, sest viimased kolm päeva trennidest puhanud! Õhtul rääkisin veel tõsised jutud Atsiga üle ja tean, et homme tuleb mõttega sõita. Ilm on palav ja distants minu ea kohta liiga pikk. Seega alguses pean end tagasi hoidma ja mõistlikult sõitma. Loodan, et kuumus liiga ei tee!




Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar