See oli minu jaoks tähtis päev, sest läksin kohale kindla sooviga lõpuks Eesti meistritiitel kätte saada! Varasemalt olen tulnud ühel korral kolmandaks ja kahel korral teiseks. Laenasin isegi naabimehe ratast, et saaks Zippi kettaga sõita! Tänud talle selle eest. ;) Lisaks oli enamus perest ja Anelle mulle kaasa elama tulnud, see tähendas mulle väga palju! Andis jõudu ja indu, kui nad raja servas ergutasid. :)
Võistlus ise nägi välja nagu iga aasta, esmalt 5km jooksu, siis 20km ratast ja siis 2,5km jooksu lõpetuseks. Esmalt jooksimegi 2x sama ringi. Alguses võeti koheselt korralik tempo üles ja esimese ringi jooksime umbes 03.10-03.20 tempoga. Teine ring joosti veidigi rahulikumalt. Esimese jooksu hoidsin tublilt kahest liidrist kinni, üks neist oli minu vanuseklassist ja põhikonkurent - Nikita. Ometi oli jooks väga raske ja võib öelda, et ehk pingutasin kergelt üle. Sest esimese jooksu keskmiseks(!) pulsiks tuli 198 ja maksimumiks 204. Päris viimasel piiril sai joostud!
Ilmselt oli see põhjus miks kohe rattasse minnes ei suutnud täiega panema hakata. Vaid esimese 10km ringi pigem tiksusin, kui et panin vingelt. Lootsin, et kui rattasse saan siis taastun kenasti jooksust ja peale paart kilomeetrilt saan oma sõidule keskenduda(täpselt nii oli eelmine aasta olnud). Kuid see aasta päirs nii libedalt ei läinud. Kohe kui tundsin, et nüüd võiks juurde anda, sain aru et organism ei taha väga koostööd teha. Mitmel korral tahtis hommikune toit välja tulla ja oksemaitse oli suus. Nii juhtuski, et keskmine kiirus rattas ei olnud pooltki nii kõrge, kui oleks tahtnud. Teise 10km lõpus panin veel Nikitast mööda, mille üle oli hea meel, kuid teadsin, et oleks pidanud temast rattadistantsi alguses mööda sõitma ja vahet kasvatama. Need paarkümmend sekundit, mis meie vahel enne jooksu minekut olid, ei olnud piisavad, et jooksus ära kesta. Teadsin, et Nikita jookseb minust kõvemini ja ilmselt püüab mu jooksus kinni.
Vahetusalasse tagasi jõudes oli veel üks väga ebameeldiv üllatus. Mõlemad sääremarjad tõmbusid totaalselt krampi, kui jooksujalatseid jalga üritasin saada. Seetõttu alustasin viimast 2,5km väga raske ja töntsi sammuga. Nikita pani esimesel kilomeetril minust kergel sammul mööda. Mina vaevlesin oma krampide käes. Samas Nikita võit oli aus, sest ta samm oli lõpus oluliselt kergem ja ta vääris seda!
Ema ütles pärast võistlus hästi, et see oleks ka imelik olnud, kui mingi mees metsast(sõna otseses mõttes) oleks tulnud ja ära võitnud. Sest peale Nikita oli vähemalt 3-4 väga kõva konkurenti, kelle näol on tegemist profesionaalsete triatleeetidega
(kes suvel iganädalaselt võistlevad) ja mina ei tegele ammu enam tippspordiga. Olen vaid vanast ajast jäänud asjaarmastaja, kes veetis oma enamus suvepäevad metsas, fotoaparaat kaelas.
Üks äraütlemata mõnus hilissuvine võistluspäev oli! Aitäh, et kaasaelama tulite! Võistlus oli väga pingeline.
 |
| EMV duatloni, 2. koht |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar